looduskalender.ee

 

Lauluritsikas härjasilmal

 

 

 

 

Lauluritsikad on meie looduses kenasti jagunenud: harilikud lauluritsikad elutsevad mandril ja rohelised lauluritsikaid kuuleme ja kohtame meie saartel. Lisaks välimusele ja käitumisele on erinev ka nende „laul“. Ritsikate saagimine annab omamoodi märku, et südasuvi on tänavu seljataha jäänud.

 

Kui mandri ritsikaid tirtsudega võrrelda, siis on nad tüki maad suuremad: kehapikkust üle kolme sentimeetri nagu ka tiibade pikkust. Pikad on ritsikate tundlad, ulatudes üle kehapikkuse, tirtsude tundlad on lühikesed. Hariliku laulritsikat kohtame pea kõikjal, väljaarvatud sügavas metsas nii, et elukohta neil jagub. Nende „laul“ ehk stridulatsioon kostub tugeva sirinana, kostudes puude või kõrgete põõsaste otsast kaugele. Meie suured ritsikad on röövtoidulised, vahel harva manustakse taimi ning väiksematele liigikaaslastele ei anta samuti armu.

 

Rohelised lauluritsikad on mandri omade lähedased sugulased, elutsedes Hiiumaal ning Lääne-Saaremaal, eelistavad kõrgemat taimestikku ning rannikul „laulavad“ pilliroos.

Nimele kohaselt – rohelised, suuruse poolest vaata et Eesti suurimad putukad: kehapikkust veidi üle nelja sentimeetri ja tiivad pea kuus sentimeetrit. „Laul“ erineb mandri ritsikatest omast vähe on lihtsalt veits aeglasem, pausidega ja „militaarsem“, meenutades kuulipilduja täristamist. Õige lauluhoog tuleb peale hilisel õhtul, aga pausidega täristamist on päevalgi kuulda.

 

Heinaritsikas ehk käsnasalvaja

 

Heinaritsikad on levinud kogu Eestis, elutsedes nii puisniitudel, heinamaadel, metsaveertes, raiesmikes, kui rabades ning madalsoodes. Suuruse järgi annab suures plaanis sugu määrata: isasritsikas jääb alla kolme sentimeetriseks ja emasritsikad võivad olla suuruselt kuni poolteist sentimeetrit pikemad. Heinaritsikad on värvuselt erinevad – põhiliselt rohelised, pruunide laikudega. „Laul“ kostub kui keegi õmblusmasinal õmbleks, aga neid kuuleme hommikul ja päeva. Õhtuks heinaritsikad vaikivad.

 

Käsnasalvaja nimi on pärimus meie esiisadelt. Kui heinaritsikas kinni püüda, eritab putukas suust oma eessoole sisu, mis võib kätel nõrka kihelust tekitada. Usuti, et selle pruuni vedelikuga nahale tekkinud käsnasid määrida, siis need kaovad.

 

Aga meil elutsevad veel sooritsikad, võsaritsikad, niiduritsikad...