looduskalender.ee

 

Jõevähk

 

 

Mageda vee selgrootu jõevähk on kõigesööja. Noorematel isenditel on ülekaalus taimne toit, vanematel suureneb energiavajadus sest kasvades peab vahetama koorikut suurema vastu, seetõttu hakatakse jahtima loomset toitu Uus koorik on algselt pehme ja nahkne, mis vähi organismis ladestunud kaltsiumi mõjul tugevamaks muutub.

Kaltsiumilisa pakuvad lubjarikkad veekogud, mida vähid asustavad.

 

Koos kestavahetusega taastuvad vähkidel konfliktide käigus ärarebitud jäsemed. Need on esimestel aastatel märgatavalt väiksemad, kuid aastate möödudes omandavad pea loomuliku ning ka proportsionaalse suuruse.

 

Jõevähkidel on viis paari jalgu, esimestest on kujunenud sõrad ja tagumised neli paari on käimajalad. Tagakeha on lüliline, lakk peenduv ja lõpeb sabauimega. Vähkide värvus oleneb paljudest asjaoludest: veekogu põhja värvusest, pärilikkusest... Taimestikurikkas veekogus on nad sinakasmustad, liivase põhjaga veekogudes heledama värvusega - mudase põhjaga veekogudes jõevähid elada ei suuda.

 

Kuidas isas- ja emasloomadel vahet teha? Isastel on sõrad suuremad, emastel lakk pikem, laiem ja lamedam. Isastel asuvad kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal sugujalad, mis emastel puuduvad.

1. augustil algas Eestis vähipüügihooaeg, mis kestab 1. septembrini.