looduskalender.ee

Põdrakärbes

 

 

Nädalavahetusel „põdraradadel“ liikudes oli põdrakärbeste rünne juba tõsiasi. Loomaradadel ja soolaku läheduses oli neid rohkesti, marjametsa kandis tülitajaid veel polnud. Mida imestada, südasuvi saab ju rukki täisküpsusega  läbi.

 

Varasügise hakul jagub „kiusajaid“ juba massiliselt. Nukust väljunult kasutatakse tiibu, et lennata mõnele lähimale taimele või põõsale - tegu on maru kehvade lendajatega. Seal jäädakse „peremeeslooma“ ootele, kui ohver tuvastatud kasutatakse tiibu viimast korda, et nn peremeesloom tabada ning tema kasukasse peituda. Samas murtakse tiivad, kuna eeldatakse, et neid enam tarvis ei lähe sest ilma on ju mugavam tegutseda.

 

Põdra kasukasse peitunult peavad põdrakärbsed kannatama puude vastu nühkimist, poris püherdamist, mida kõike veel. Karvkattes püsimist aitavad pikkade, hambuliste küünistega varustatud jalad ning keha katvad karvad, muidu siledal kitiinskeletil. Arne piltidel on kõik päris kenasti näha ja metsas saate ise uurida.

 

Muidugi põdrakärbsed hammustavad - milleks neile „peremehe“ veri - ikka soo jätkamiseks. Hammustuse koht, kus põdrakärbes oma süljega segatult verd imes, läheb kupla ning kiheleb ebamugavalt. Viimastel aastatel on täheldatud, et tundlikele inimestele võivad hammustused tekitada allergilisi nähte.

 

Meil on metsast väljudes abiks tihe kamm ja riiete kloppimine. Kui nuhtlus väga hulluks tikub minema, laseme metsast jalga... Kasukaga metsaelanik nüüd küll olla ei tahaks.

 

Põdrakärbes