looduskalender.ee

 

Pohl

 

 

Pohlad kasvavad kuivades, hõredates palu- ja nõmmemännikutes ning rabades, eelistades kuivemat, liivasemat pinnast. Peatselt on pohlad metsades täisvalmis ning marjule kannatab minna igal juhul, mis sellest, et marjad püsivad puhmastel talveni. Hilissügisel võib esineda pohladel ka järelõitsemist.

 

Igihaljas pohlataim on pealpoolt läikivate, nahkjate lehtedega, altpoolt heledamad, kollakate näärmetäppidega. Lehed püsivad puhmal kaks kuni neli aastat.

 

Pohlataimed on pinnases üksteisega ühenduses. Üksiktaim kasvab neli-viis aastat, siis tekivad varrel olevatest pungadest külgvõsud, mis hakkavad emataimest eemale kasvama. Mõnikümmend sentimeetrit pinnases kasvanud, ilmub risoomi mõni haru maapinnale "valguse kätte", sellest kasvab kolme - nelja aastaga uus põõsas, mis selle aja peale juba õitseb ning sügisel vilju kannab. Viljunud varred kuivavad, aga varre alumises osas olevatest pungadest kasvavad uued püstised varred ning kõik kordub. Nõnda on ühest emataimest arenenud suur hulk kääbuspõõsaid.

 

Enam-vähem viieteist aasta möödudes emastaim hukkub, loovutades oma koha "noorematele". Sarnane elutsükkel on omane pea kõikidele osapõõsastele.

 

Viljakobara alumised marjad on suuremad, kui ülemised. Sügiseti söövad ka linnud meeleldi pohlamarju ning levitavad seemneid, kuid seemnetest paljunemine ei ole pohlale oluline.

 

Ilusad marjad on maitsvad, kasulikud ja säilivad hästi tänu bensoehappe sisaldusele.

 

Kas nädalavahetusel pohlale?