looduskalender.ee

 

Öösorr teel

 

 

Hilisõhtustel ja öistel, veidi kõrvalisematel maanteedel – olgu asfaldil või kruusal, kohtame sageli avaramaid jahivõimalusi hindavaid linde. Öösorri nokk on liialt väike, et maapinnalt toitu otsida, sestap püütakse saaki lennult. Kütitakse suuremaid öösel lendavaid putukaid, mardikaid ning ööliblikaid. Väiksemad, keda augustiöös hulganisti lendlemas jäetakse tähelepanuta sest neid on öösorril keerulisem tabada.

 

Hiline sohver peaks sellisele teelõigule sattudes, kus öösorre hulgaliselt kiirust veidi maha võtma sest noored veel kogenematud linnud ei pruugi autotulede valgusvihku sattunult vajaliku kiirusega reageerida. Autojuhil ka põnevam, millal järgmine suur silmapaar vastu kumab, kui vaid üksluise maanteelindi passimine.

Öise aktiivsusega öösorrid armastavad avarust, elutsedes hõredates nõmme - või rabamännikutes, puisniitudel, aga ka männienamusega segametsade servades. Septembris, rändeajal võime kokku trehvata isegi  linnaparkides. Eks nad on kahaneva arvukusega, kaitsealuseid pesitsejaid, keda meil ümmarguselt viie tuhande ringis. Tiiva siruulatust on öösorril üle poole meetri, kehapikkust veerand meetrit, aga kaalu vaid kaheksakümmend grammi.

 

Öösorr puhkab männioksal

 

Päevasel ajal, pikisuunaliselt männitüvel tukkudes ja õhtuhämarat oodates suudavad linnud hästi ümbritsevaga "kokku sulada". Vaadelda saab mõnda isendit suisa mõne meetri kauguselt ja ega lind häirimise korral kaugele ei lenda. Mõlemad öösorri sugupooled on suht sarnase sulestikuga, isaslinnu tiiva otstes ning sabaäärte tippudes näeme valgeid laike. 

 

Öösorrivaatlus