looduskalender.ee

Pöialpoiss

 

 

Euroopa pisemal linnul on pikkust alla kümne sentimeetri ning kaalu vaid viie grammi ringis. Pöialpoisid pesitsevad kõikjal, kus on kuusikuid ka meist põhja- ja kirdesuunal ja sealgi on nad vaid osaliselt rändlinnud. Karmide talvedega võib paigalejäänutest enamus hukka saada, mida viimastel aastatel ka täheldatud. Meil on toituvate läbirändajate salkasid märgata, rännatakse tavaliselt öösel.

 

Pöialpoiste seljasulestik on oliiviroheline, kõht helehall kollaka varjundiga. Tiibadel kaks kitsast valkjat vööti, saba lühikene. Silmatorkavaimaks tunnuseks on mustaga ääristatud kuldne pikitriip pealael, mis on emaslindudel heledam. Isaslindude kuldses triibus on leekpunaseid sulgi ja seetõttu näib triip tumedam. Nööpnõelapea sarnastel tumepruunide silmade ümbrus on helehall, nokk mustjaspruun ning jalad pruunid.   
Sageli ripuvad okstel pea alaspidi nagu tihased ja harrastavad mõne sekundi vältel paigallendu nagu koolibrid – maailma väiksemad linnud.

 

Suurema osa lühenevast päevast kulub imepisikestel lindudel toiduotsingutele. Aasta läbi putuktoiduliste elu pole talvisel ajal hõlpus. Ämblikulaadseid, väikseid putukaid ja nende vastseid jahitakse okaste või lehtede vahelt, hooghännalisi ja lesti puukoore pragudest, maapinnale pudenenud metsaprahist, aga samuti kive katvast samblast.

 

Pöialpoisid pesitsevad kuusikutes või kuuse enamusega segametsades. Läbirändajaid kohtame ka männikutes ja ranniku kadastikes toimetamas. Talvine arvukus kõigub kuni poole miljoni isendi kanti.

 

Pöialpoiste vaatlused: LINK