looduskalender.ee

 

Mutt

 

 

Sügiseti torkavad mutimullahunnikud silma ja pahandavad nii aiapidajaid, kui karjakasvatajaid. Paksus metsas mutt ei ela, välditakse samuti liivaseid või liigniiskeid kohti. Kannatada saavad aiad, pargid, rohumaad ning metsaveered.

 

Hämmastav on, et keskeltläbi alla saja grammine „kaevur“ suudab pinnale tõugata ümmarguselt kilose mullahunniku. Muti silinderjat keha, millel tüvepikkust kuni viisteist sentimeetrit, pluss veel mõne sentimeetrine saba - uhke ja väärtuslik talvekasukas seljas.  

 

Pinnases ilma tugevate jalgade ja küünisteta juba ei mütta, aga maapinnal liikudes ollakse suht abitud. Muti silmad on imepisikesed, karvade vahel peidus ega nägemine allmaaelanikul kiita pole. Kõrvalestad puuduvad, seega on kuulmine kehva. Nina ja ülamokk kokku kasvanud - nagu kärss, aga kompimiseks - haistmiseks hästi arenenud. Sellest tundub piisavat, et mutielus orienteeruda.

 

Päevas peab loomake toitu tarbima kolmveerandi, kehakaalu jagu. Põhitoidu moodustavad vihmaussid (muuseas neid kogub mutt tagavaraks, muutes hammustusega vihmaussid liikumisvõimetuks ja paigutades nad tallele mõnda käigu soppi), kõikvõimalikud putukad ning nende vastsed. Nälja korral pruugib raibet - kui leiab. Taliuinakusse mutid ei jää, liigutakse allpool pinnase  külmumispiiri.

 

Üksikeluviisilised mutid on agressiivse loomuga nii liigikaaslaste, kui sissetungijate vastu va kevadine „pulmaaeg“ aprillikuus. Isasloomad on kröömike suuremad. Elurütm maaaluses, pimeduse riigis tundub olevat järgmine – neli tundi tööd, siis neli tundi puhkust ja seda ilma laupäevade, pühapäevadeta...

 

Mügri ja mutimullahunnikuid võib olla üksteisest raske eristada. Aga vaata kus on avavus – mutil hunniku keskel, mügril hunniku külje peal. Ühe isendi käikude süsteem võib ulatuda paarisaja meetrini. Kui mõni mutimullahunnik on teistest suurem võib oletada, et selle all asetseb muti „elutuba“.