looduskalender.ee

 

Nirk

 

 

 

Päev on sedavõrd hämar, et nirki või kärpi lumivalges kasukas on metsavahel sõitjal kerge märgata (liiguvad ju kuuseotsijad ringi). Välimikult üpris sarnased, nirk on veidi pisem, täiesti valge sabaga, aga kärbi sabaots on must nagu suvelgi, seetõttu on rahvasuu teda ka hermeliiniks kutsunud – „kuningarüüdel“ ja aadelkonnal olid tihti valged karusnahka kraed ja seal mustad täpid peal ehk kärbi mustad sabaotsad. Tänapäeva muinasjuturaamatute illustratsioonidel võib seda kuvandit näha, aga ka ajaloolistes filmides.

 

Sellise uue, ilusa, puhta asukaga on lumeta ajal suisa ohtlik ringi liikuda - mitte et ära määriks, vaid röövlindudele ja kakkudele on nad sedasi selgeks märklauaks.

 

Musta sabaotsaga kärbi kehapikkus jääb viieteistkümnest sentimeetrist ülespoole kuni kolmekümneni. Saba keskeltläbi kümne sentimeetrine, suurematel veidi pikem, vähematel lühem. Mõni suur isasloom võib kaaluda pea nelisada grammi, keskmiselt jääb kaal paarisaja grammi ringi.

 

Nirk on Põhja-Euroopa kõige pisem kiskja, kaalu vaid viiekümne grammi ringis. Pikkust keskeltläbi viisteist sentimeetrit ja sabapikkust kümne sentimeetri ringis. Emasloomad veidi pisemad, aga seda on raske märgata. Nende tegevusalagi on väike vast kolm hektarit.

 

Jahitakse nii mutte, kui vesirotte ja muidugi hiir. Viimaste püüdmises on nirgid oma väiksuse tõttu osavamad sest pääsevad hiireurgudes liikuma. Talvisest elukorraldusest vast siis, kui lumi maas.