looduskalender.ee

 

 

 Huntidel ja teistel imetajatel põhjustab kärntõbe süüdiklest (Sarcoptes scabiei ),  muutes oma ohvrid tihtilugu karvututeks. Juba nimi "süüdiklest" annab aimdust, et tegemist võiks olla elukaga, kes üüriliseks muutudes oma kohalolekuga kihelustundega märku annab. Nii kratsivad nakatunud loomad endal halvematel juhtudel viimasedki karvatutid kehalt. Peamiselt nakatuvad just noored isendid, kelle immuunsüsteem on veel nõrgavõitu ning samuti stressitase oluliselt kõrgem, kui täiskasvanud isenditel. Viimased uurimused on näidanud, et meie tingimustes peamised kärntõve edasikandjatel - kährikutel ja rebastel lõpeb see haigus enamasti surmaga, siis näiteks täiskasvanud huntidel on tervistumise võimalused kohati üsnagi kõrged. Loomulikult mõjutab ellujäämise võimalusi olulisel määral laiuskraad, kus nakatunud loom elab. Seega on vähem võimalusi „uut kevadet“ näha loomadel, kes elavad karmima kliimaaga piirkondades.

 

Hundikarjades on selgelt eristatav käitumine, kus noore, karja juhtpositsioonil mitteoleva isendi nakatumisel loom eraldub karjast ning muutub seeläbi üksikuks hundiks. Karjast eemalejäämine tähendab looma jaoks, aga nälga, kurnatust ning lõpuks hukkumist. Karja juhtloomade nakatumine reeglina karja lagunemist ei põhjusta.

 

Videoklippides näeme Lõuna-Eestis elutseva hundikarja kahte erinevat karjast eemalejäänud, tugevate kärnõve tunnustega liiget kes omale kõhutäidet üritavad leida tervete suguvendade poolt murtud ja puhtaks söödud põdravasika jäänustel.