looduskalender.ee

 

Tamme-kirjurähn tundis huvi nii rasvapallide, kui päevalille seemnete vastu

 

 

Esmakordselt trehvati tamme-kirjurähni meil pesitsemas umbes viisteist aastat tagasi ehk teisisõnu seda peetakse ajaks, kui lõunapoolse päritoluga lind ennast meie maale asutas. Liigist on kujunenud nende aastatega  vähearvukas pesitseja – kuni paarsada paari. Asustavad vanu parke või lehtmetsi. Headest vaatluskohtadest peaks nimetama Pühajärve parki, Vana-Vastseliina lossi parki, Helme lossi parki, Räpina parki, Tartu Raadi kalmistut…

 

Esmalt torkab silma tamme-kirjurähni erepunane pealagi, olles väga tagasihoidliku suurusega - õige pisut suurem meie väikseimast, väike-kirjurähnist. Kehapikkust veidi üle paarikümne sentimeetri ning kannab aastaringselt samas sulestikku. Väike on ka linnu nokk, sellega ei lammutata suuremate liigikaaslaste kombel, vaid nokitsetakse puude- või koorepragudest toitu otsides ning vaikset toksimist on harva kuulda. Isaslinnu „punane peaehe“ ulatub kukla taha, emaslinnul lõpeb pealael - otsustage kummaga tegu.

 

Määramistunnustena võiks nimetada valged „paguneid“ õlgadel,  roosat sabaalust ning musta-valge triibulist alakülge. Sarnase sulestikuga suur-kirjurähnist on tutvustatavad vaid paar…kolm sentimeetrit lühemad, kuid paistavad välja palju pisemad, seda just noka mõõdu ja madala otsmiku tõttu. Täiesti äratuntavad tegelased esmakohtumisel.

 

 

 

 

 

Foorumist leiab tamme-kirjurähni pilte lisaks: LINK

 

Tamme-kirjurähni vaatlused: LINK