looduskalender.ee

 

 

 

Puukoristajad on äärmiselt pesapaiga truud linnud, valvates oma territooriumi aasta läbi, nõnda võime küllalt sageli märgata toidulaua läheduses tegutsemas paari.

 

Voolujoonelise puukoristaja keha lõpeb lühikese, tugeva sabaga. Lagipea ja selg sinakalt hallid, alapool valkjas ning linnu küljed koos saba alapoolt katvate valgeotsaliste roostekarva kattesulgedega – kehapikkus jääb alla viieteist sentimeetri, kaalu veidi üle paarikümne grammi. Väljapaistva musta silmatriibuga, mis ulatub linnu õlani, nokk tumehall, pikk ja tugev. Nii emas- kui isaslind sarnase sulestikuga.

 

Ainus meie lindudest, kes suudab liikuda puudel pea alaspidi, seejuures kasutamata rähni või porri kombel saba puutüvele toetudes. Puukoristaja pruunikaskollased jalad on väga lühikesed, aga varbad äärmiselt laia siruulatusega ning pikkade, tugevate küünistega. Maapinnal liigutakse hüpeldes. Lähiümbruses luusitakse ringi erksa olemisega tihaste salkades.

 

Toidumajast korjatakse nokka mitu päevalille seemet, et neid kusagil eemal rahulikult süüa või tagavaraks koorepragudesse peita. Puukoristajatele kõlbavad igasugused seemned, aga ka pekk. Kui Teil on kena kaeraviht kusagile riputatud võib nimetatu puukoristajate poolt eelistatuks osutuda.

 

Puukoristaja on „hulljulge“ lind - ei karda ta ei inimest, ei kassi ning teised toidulaua linnud taltuvad, kui „ülemus“ platsis - nad tunnevad „koduümbrust“ ja kõiki selle asukaid sedavõrd hästi.

 

Kellel aega ning tahtmist võib oma koduaias õpetada puukoristaja peost sööma.

 

Mandri-Eestis on puukoristajad tavalised, meie saartel suisa haruldased. Talvist arvukust hinnatakse koos meile põhjapoolt saabunutega mõnel aastal kuni paarisaja tuhande linnuni. Talilinnuloendus näitab, kuidas tänavu.

 

Puukoristaja vaatlused: LINK

 

Puukoristaja