looduskalender.ee

 

Linnud kadunud

 

Linde olen jaanuarikuu kõikidel päevadel vaadelnud. Tunde ja kilomeetreid pole küll täpselt arvestanud, kuid alla tundi ega nelja kilomeetrit ei ole jäänud ükski päev.  Pikim matk oli Lahepere lahele, 17 km. Lindude poolest ebaõnnestus retk täielikult - mitte ühtki sel aastal nägemata liiki. Ehk isegi mõnda nägin, aga ei suutnud tegelasi tuvastada. Pakasega kriuksus lumi nii kõvasti ja peletas linnud eemale. Arvan, et olen sel aastal minimaalset viiskümmend tundi taevast ning merd passinud ning vähemalt 180 kilomeetrit läbi marssinud.

Olen meeleheitlikult otsinud porri, puukoristajat, pöialpoissi ja siidisaba, kes on siin täiesti tavalised elukad, kuid nüüd on minu eest peitu pugenud. Kõik varasemad kohtumispaigad olen korduvalt läbi rännanud, aga mida pole, on otsitavad linnud. Sama kummaline lugu on krüüsliga. Aastat poolteist tagasi kui ma veel vaatlusi kirja ei pannud, nägin krüüslit korduvalt ja ka lähedalt. Elurikkusesse aga seda „tibu“ polegi mul õnnestunud kirja panna.

Preemiapunktina lendas täna kanakull minust üle. Kui teda puude vahelt tulemas nägin, mõtlesin veel, mida üks noor hõbekajakas puu otsas tegi.... Kajakast sai lähenedes kanakull. Ma polnud nii lähedalt enne kanakulli näinud. Igavene jurakas oli, ju siis emaslind. Meie kohalik raudkull tundub tast poole väiksem. Tegelikult sumasin metsatukka just linnuhääle pärast. 

Jaanuari viimast linnuvaatlust häirisid järjekordselt kaitseväe laskeharjutused ja üks helikopter, kes mind kontrollis. Olen ju ennegi koos koeraga ootamatult „lahingumöllu“  sattunud.

 

4. veebruaril 2014

 

Vaata ökorallitajate blogi, sealt leiad jaanuarikuu kokkuvõtte, Mareti loo allt:

http://okoralli2014.blogspot.com/