looduskalender.ee

Sute kaelustamist ehk telemeetriauuringuid pole Eestis varem nii põhjalikult ette võetud kui viimastel aastatel: et oskaksime piisavalt hästi eristada ühte hundikarja teisest ja ei hindaks hundi arvukust üle. Üldine arvamus kipub olema, et hundid elavad väiksemal territooriumil ja et meil on palju rohkem hunte kui see tegelikult tõele vastab. Näiteks Kikepera kari on uurijaid üllatanud oma suure territooriumiga, mis senistel hinnangutel on 980 ruutkilomeetrit.

 

 

Juulikuiseid kutsikaid karja jahilkäikudele veel kaasa ei võeta

 

Kui 2012. aastal varustasid suurulukiuurijad jälgimisseadmega 2 isast hunti, hakati nende ühist karja kutsuma Halliste karjaks, koduterritooriumi asukoha järgi. Et enne oli tegeletud lähedal elavate Kikepera huntidega, oli üsna mugav just naaberkarjast sobivad soed leida ning aasta hiljem taas Kikepera karja poole pöörduda, kui oli vaja leida emashunti, keda kaelustada. Tänavu sügisel on kaelused nii alfaemasel Hallistest kui ka Kikerperast, see annab hea võimaluse uurida naaberkarjade suhteid. Et aga mitte loost ette rutata, alustame Hallist ja Habemest.

 

Kes oli Habe Hallile, kas vend või mõni sugulane, ei teata, arvatakse niipalju, et kumbki polnud karjas tõenäoliselt alfaisane. Uuringus on sedasorti faktid olulised, kuna noored hundid teevad juhtisase kõrval ikka tutvumisreise väljapoole oma ala ja näitavad sellega karja territooriumi kunstlikult suuremana. Siiski on Hallile ja Habemele kaela pandud jälgimisseadmed edastanud head infot, andes piisava ülevaate kogu karja liikumisest.

 

Halliste karja mõistatus

 

Septembrikuus 2012, mil Hall õnnestus lõksuga kinni püüda ja talle jälgimisseade kaela panna, koosnes Halliste hundikari 8 isendist – 4 vanaloomast (1 emasloom ja 3 isaslooma) ning 4 kutsikast. Lisaks elas samal territooriumil veel üks üksik aeg-ajalt karjaga koos liikuv emahunt. Halliste kari oli korralik kari, aga paraku sellise struktuuriga püsis see koos vaid möödunud detsembrikuu lõpupäevadeni, mil toimus ebatavaline lagunemine. Ühel hetkel avastasid uurijad, et territooriumil liikus üksnes kolmest isendist koosnev grupp – Hall, teine kaelustatud isahunt Habe ning üks emahunt. Iseenesest poleks karja jagunemine osagruppideks haruldus, kui see oleks toimunud jaanuaris innaaja eel, ent sedakorda juhtus midagi karja juhtpaariga. Pole täpselt teada, mis, aga ühel hetkel neid lihtsalt polnud. Üksikute kutsikate jälgi kohtasid uurijad veel pesitsusalal 21 päeva pärast karja lagunemist, kuid siis ei nähtud enam neidki. Selline järsk karja hajumine viitab tavaliselt vähemalt juhtemase hukkumisele. Soomlastest uurijatelt on teada lugusid, kus ema hukkub ning pärast seda läheb millegipärast ka isane minema, jättes kutsikad omapäi. Halliste territooriumil oli aga huntide küttimine keelatud ja vanaloomad hukkuvad looduslikel põhjustel suhteliselt harva, seetõttu ei saa paraku välistada võimalust, et süüdi on salakütid.

 

Kolmekesi Lätti

 

Salapärasele hukkumisel viitab ka maha jäänud karja rännak Lätti teise karja aladele. Tavaliselt kari võõral territooriumil ringi ei konda. „Läti-reis” jaanuaris 2013 kasvatas Halli ühe kuu liikumise keskmise kilometraaži kunstlikult suureks. Et tegu oli ühekordse reisiga, arvame, et mindi otsima oma kadunud kaaslasi. Kolmik jõudis otsingutel Lätti ja jäi sinna mõneks päevaks, seetõttu pidime ühendust võtma Läti kolleegidega ja paluma, et nende jahimehed meie kaelustatud hunte maha ei laseks. Ei teadnud, mis sutest saab. Õnneks midagi ei juhtunud, kriimud viibisid veidi Eesti – Läti piiriülese karja aladel, mille peremehed olid ilmselt suuremalt jaolt maha lastud, ja tulid siis tagasi. Nüüdseks on sealkandis jälle korralik kari. Et loomad oma kaaslasi otsida võisid, sellest kõnelevad soomlastest uurijate kogemused sutega. Põhjanaabrid on jälginud karjade käitumist alfaemase hukkumise järel. Omavahelised sidemed on huntidel tugevad, kadunud kaaslasi leinatakse taga. Soomlastelt on teada ka, et pärast jahti uluvad ellujäänud karjakaaslased keskmiselt rohkem ning on häiritud, otsides oma semusid.

 

Hallil läheb hästi

 

Leidmata kadunud kaaslasi, tuli kolmik tagasi ning mõne aja päras eraldus teistest isahunt Habe. Oli jaanuari lõpp, karjade lagunemise aeg ja tõenäoliselt lahkus susi reviirilt, kuna lumekatte sulamiseni märkasime Halliste karja territooriumil liikumas vaid ühte hundipaari –isahunt Halli ja tema kaaslasest emahunti. Veebruari alguses avaldusid paari käitumises üsna selged territoriaalkäitumise ilmingud – liiguti palju ringi, märgistati ala ning kuulutati igal võimalikul viisil Halliste maade hõivatust. Lisaks algas emasel innaaeg ning tänaseks päevaks on teada, et mai alguses käesoleval aastal sündis samal reviiril uus järglaskond, kes ilmselt kannab endas Halli ja tema paarilise geene.

 

Halliste ja Kikepera

 

2013. aastal sai kaeluse koos saatjaga ka Kikepera alfaemane, sestap tahame põgusalt kirjeldada kahte naaberala. Halliste ja Kikepera vahel on üks oluline erinevus: kui Kikepera piirkonnas laiuvad võimsad rabad, siis Hallistel valitseb kodumaa klassikaline maastik: mets vaheldumas väikeste põllulappidega. Hundile pole raba sobilik elupaik, sest seal on toitu vähem, mistõttu rabas elunev kari vajab suuremat liikumisala. Et see uurijate oletus ka paika peab, näeme telemeetria uuringute senistest tulemustest: Kikepera kari hõlvab kaks korda suuremat ala kui Halliste kari. Meie looduslikele oludele kõige lähedasemal alal, Skandinaavias uuritud huntide eluala suurus kõigub väga suures ulatuses. Uuritud 28 hundikarja territooriumi pindala jäi vahemikku 259–1676 km². Karja reviiride suurusega leiti seos olevat metskitse asustustihedusega – mida rohkem metskitsi, seda väiksem on hundi territoorium. See seos sobib tegelikult ka meie kriimudele – Kikepera karja elualal liigub metskitsi oluliselt vähem kui Halliste omal. Et karja territoorium sõltub suurel määral just toidu kättesaadavusest, võib näiteks tuua Alaska, kus ühe karja territoorium võib ulatuda 30 000 kilomeetrini. Asi on aga keerulisem: vahel ei tähenda väike territoorium siiski head toidulauda, üksnes asjaolu, et ruumi on vähe. Näiteks Leedus, kus metsa on vähe ja sobivate elupaikadega kitsas, tuleb hundikarjal läbi ajada ainult 100–200ruutkilomeetrisel alal. Ent hunt kohaneb. Ehkki Halli õnnestus meil jälgida ainult seitsmel kuul, võib kinnitada, et tema karja territoorium hõlmas umbkaudu 450 ruutkilomeetrit, mis on Eesti keskmine. Kikepera rabas kaelustatud emase telemeetria uuringud alles algasid, aga juba võib välja öelda, et tema karja territoorium on kaks korda suurem. Et kaks 2013. aastal kaelustatud emaslooma on kõrvuti elavatest karjadest pärit, on hea võimalus uurida ka naaberkarjade käitumist: karjade vahel hoitakse selget piiri ja lisaks puhverala. Sellest järeldub, et karjade alad ei kattu üldse. Uued uuringud uute andmetega ootavad aga ees.

 

Rajakaamera jäädvustas Kikepera karja juhtpaari territooriumi märgistamise 13. novembril 2013. Naaberkarjaga hoitakse ranget piiri. Karjade territooriumid on ajas suhteliselt püsivad ning säilivad põhimõtteliselt enam-vähem samades mõõtmetes niikaua, kuni kaob selle karja viimane liige.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Loodusesõber, jõulukuul.