looduskalender.ee

 

 

 

Talveks võib meile jääda koos põhjapoolt saabunutega umbes tuhatkond lindu. Oma tuhkhalli seljasulestiku ning valge alapoolega ei paista hallõgija just eriliselt silma - röövlinnule tuleb see muidugi kasuks. Valgete külgsulgedega saba tundub pikana, seda märkab ka videost. Hallõgija pealae sulestik on kehakarva, silmadel must „röövlimask“. Pisikese röövlinnu noka ots on konksus ning jahti peetakse tihti avatud maastikul ning sageli paigallennul. Saakloomadeks talvisel ajal kas pisinärilised või värvulised ja jahisaaki kantakse küüniste vahel.

 

Vahti pidavad hallõgijat võime märgata põlluveere aiapostil, muidugi puuladvas. Rästasuurusel hallõgijal jagub pikkust veerand meetri jagu, aga kaalu vaid kuni 80 grammi. Saaki passivale hallõgijale lähemale jõudes lendab ta oma üles - alla lookleval lennul lähimale elektritraadile või aiapostile, pidades vaatlejaga parajalt ohutut vahemaad. Lennul on hästi näha valged tiivalaigud.

 

Omaette vaatepilti pakub see, kuidas hallõgija oma jahisaaki sööma asub. Saak surutakse puul või põõsal oksaharude vahele või koguni mõne terava oksa otsa – sellised on väikese röövli jaoks mugavad lauakombed.

 

Kotkapesas ei külastanud tihasekull asjata, kaamerapildis on rasva – antse sageli näha ja teiste värvuliste häälitsemist kuulda.

 

 

Hallõgija

 

Väikese „kulli“ nokk on must nagu jaladki.

 

Hallõgija vaatlused: LINK