looduskalender.ee

 

Nurmenukk

 

 

Mitmeaastase nurmenuku helerohelised, piklikult munajad, laineliselt hambulised, tihedalt karvased lehed arenesid varakevadel kiiresti, nemad kestavad taimel kesksuveni, siis  kasvab teine põlvkond nurmenukulehti – tarvitseb vaid märgata. Nimelt on noortes lehtedes hämmastav C-vitamiini kogus ehk üks pisike leht katab täiskasvanud inimese päevase vajaduse – tasub kindlasti proovida, aga mõistlikes kogustes. Kuivatatud õitest saab talvel päris aromaatset teed valmistada.

 

Nurmenukul on mullas pisike risoom, aga ta ei levi sellega kasvukohast kaugemale. Kõigile tuttavaid kauneid õisi avaneb mõnekümne sentimeetristel, lehitutel ja karvastel vartel kuni viisteist, vahel headel kasvukohtadel rohkem. Kroonlehed on põhjast kokku kasvanud, tasub lähemalt uurimist. Kerge on märgata nii emakaid, kui tolmukaid ning mõnel taimel on pikemad emakad, teisel tolmukad ja selline kohastumus soodustab risttolmlemist – sama taime õietolm emakat ei viljasta.

 

Nurmenukud eelistavad lubja- ja toitaineterikkaid, mitte liiga märga kasvukohta – niite, aia- ning pargimurusid, metsaveeri, avatud helgeid lehtmetsi. Kuigi nurmenukku leidub kõikjal jäävad kaunimad kasvukohad saartele ning kui tõmmata mandrile mõtteline diagonaal Pärnust Narvani, siis rohkem lubjarikkamatele aladele.

 

Haruldaselt kenad vaasililled, kes võivad vabalt lillepeenardelt loodusesse „pageda“ või aias kasvavate mõnede priimulatega hübriide moodustada (vaata nurmenuku ladinakeelset nime).

 

Õuemurus paljuneb väga hästi seemnega, kui neil valmida lasta.

 

Laelatu puisniit