looduskalender.ee

 

Päevapaabusilm kreegipuul

 

 

Võis loota, et suvine nädal rikastab meie liblikapilti, aga vähemasti Loode-Eestis oli suurliblikaid ikka päris kasinalt.

 

Meie tänavuse aasta liblikaks kuulutatud päevapaabusilma valmikuid, kes koerliblikaliste sugukonda kuuluvad, võime kohata veel juuni esimeses pooles. Vahel on nimetatud päris kulunud välimikuga – pole ime kui sellise „õrna kostüümi“ kandjad on üksteist kuud vanad ja jumal teab kus puukuuris või garaažis talvitunud.

 

Emasliblikad munevad vaid kõrvenõgesele (Urtica dioica), mõningatel andmetel ka humalale, aga pole aastate jooksul päevapaabusilma tõuke nendel märganud.  Niisiis on tegu monofaagidega ehk tõugud kasutavad vaid ühte taimeliiki ehk uudistajatel on neid kerge märgata ning määramine pole keeruline.

 

Emasliblikad munevad munad kobarasse, kõrvenõgese lehtede alumisele pinnale (mune võib olla kuni viissada). Umbes nädala möödudes kooruvad munadest röövikud, kes  elutsevad taimel hulgakesi koos, pikkust on neil nelja sentimeetri ringis ja neid kaitsevad lisaks kõrvenõgesele veel kuus rida jäikasid ogasid. Kehasegmentidel näeme hulgaliselt valgeid täpikesi. Nukkutakse kas nõgese vartel või roomatakse nukkuma mõnele hoone seinale. Putukaks moondujaid kutsutaksegi nukkudeks, sest sellel ajal ei suuda nad endid eriti palju liigutada.

 

Juuli lõpupoole loodame näha esimesi kauneid ja värvikaid päevapaabusilmi…

 

Päevapaabusilma röövik (pildid wikipeediast)

 

Päevapaabusilma rööviku nukkumine. Fotod on tehtud 60-sekundilise vahega