looduskalender.ee

 

Jõhvika õienupud peenras

 

Üdini ulatub see külm, mis nüüd tuli. Isegi riideid kandval inimesel on raske taluda temperatuurimuutust, mis langeb ühe päevaga 20 kraadi. Ammugi siis sulelistel ja siblijatel.

 

Sulelistel on parasjagu see aeg, mil neil lindudel, kes talve siin veetsid või esimestena tulid, on poegade väljalennu aeg. Rohus teevad oma lennu moodi hüppeid hallrästa pojad, neid on täis metsaalune, kus naadilehed nende kohal kaitsva varikatusena ripuvad.

 

Meie maakodus meelitab juba viiendat päeva kuldnokaema oma poegi pesakastist välja. Poegade seltskond on lärmakas ja ei mahu õieti juba ammu pesakasti ära, aga väga mõnus on, kui sulle aina ussikesi noka vahele tuuakse ja nii ei mõtle nad pesast lahkumisele. Ema aga on kaval ja pardiprääksumist meenutava kärinaga kutsub neid vähemalt pesaavale, ega pojad hääle peale muidu tulekski, kui ei teaks, et selle kärina juures on ka nokatäis maiuspalu. Ja loodan, et järgmiseks nädalaks nad lennus ongi.

 

Ka tihase esimesed pesakonnad on lennus, sidistamist kostab juba siit ja sealt, puukoristajate hallid tited löövad oma häältega selles lastekooris kaasa.

 

Pesasolijatega, nende veel titesuliste või suisa paljastega on suur häda, sest nii külmas ei pea nad kaua üksi vastu. Samas peavad vanemad neile süüa tooma, sest söömata külmetavad linnupojukesed veel rohkem.

 

Huvitav on see, et tänavu on lindudel vähem poegi, rasvatihasel kohati isegi poole vähem. Justkui oleks nad teadnud, et selline külm tuleb.

 

Ja kuigi ka imetajatel peaks praegu olema tõeline titebuum, ei ole neid beebisid eriti näha. Ei ole ma sel aastal jänesepoegi näinud ega kitsetallesidki. Looduskaitsja Kaja Kübar ütleb, et ainus rebasepoeg, keda ta sel aastal näinud, on autorataste all hukkunud rebasekutsikas. Kaja arvab, et võimalik, et suur kuumus hoidis loomabeebisid suure rohu sees ja nad ei silganud veel niipalju ringi.

 

Linnu- ja loomalastele on sel aastal ohuks ka eriti vara alanud silotegemine. Aga rohi on tõesti kõrge, kui tavaliselt alustataksegi silotegemist siis, kui rohukasv on jõudnud õllepudeli kõrguseni, siis nüüd on ta juba kaugelt üle. Aga heinaniidukit saadab ka alati toonekure, hiireviude, vareste ja kajakate bänd, kes tapavad kõik selle, mis vikatiterade eest jooksu pääseb.

 

Kullerkupp lõpetab õitsemist ja maikelluke on täisõites, umbes nädal aega tavalisest varem. Kurekell näitab oma uhkeid kellukaid. Aias on laugud õitsemas – murulaugud, küüslaugud ja isegi talisibul. Maasikad on täisõies, nii aia- kui metsamaasikad. Tigusid on sel aastal siiski vähem, küllap ronis jaanuarikuine külm neile sügavalt kodadesse. Tänavu tõotab ka head jõhvikasaaki, sest väädid on õiepungi ohtralt täis ja tavapärane öökülmade aeg oli varem ära.

 

Jõhvikapeenar

 

Jõhvikatest tahaksin seekord natuke ka rääkida, eriti jõhvikapeenardest.

 

Aianduspoodidesse on ilmunud müügile suureviljalise jõhvika taimed, mis maksavad 5 eurot. Pildid nende taimede juures on ilusad, aga teadma peaks, et suureviljaline jõhvikas on meie maal oma levila põhjapiiril ja enamasti ei jätku meil aastas nii palju päikeselisi päevi, et tema marjad maitsvad saaksid või nad üldse viljuks. Ka kipuvad suureviljalised jõhvikad lumevaestel talvedel külmuma, nii nagu paljud lõunapoolsed taimed, mis viimastel aastatel euroopa taimeturustuskettide kaudu ka meie põhjamaistesse aianduspoodidesse on jõudnud.

 

Küll võiks koduaias kasvatada kuute omamaist hariliku jõhvika sorti, mis on aretatud minu vanemate Juta ja Henn Vilbaste poolt ja mis annavad talvemarjavaru umbes paari ruutmeetriselt peenralt. Need marjad on suuremad ja mahlasemad kui rabamarjad. Ja nad ei ole nii paksu kestaga ja puised kui poodides müüdavad Hollandist ja Poolast toodud suureviljalise jõhvika marjad. Omamaisteks jõhvikasortideks on Kuresoo, Nigula, Soontagana, Maima, Virusaare ja Tartu. Taimi võib saada Toomas Jaadlalt Marjasoo talust.

Samuti võiks otsida sügisel rabast jõhvikavääte, kus otsas rohkem ja suuremaid marju. Jõhvikas kasvab hästi juba 15 cm pikkusest pistoksast.

Saate päris oma ja erilise jõhvikapeenra.

 

Jõhvikapeenra võib rajada nagu tavalise turbapeenra, aga arvestama peaks, et jõhvikas ei talu päris varju ja samas ka lauspäikest. Ja ta tahab kasvada peenras üksi, ärge pange lisaks mustikaid, nende varjus ta ei kasva.

 

Jõhvikapeenra võiks kaevata vähemalt labidajagu maasse ja eraldada põhi mineraalmaast kilega. Servadesse panin mina puitpalissaadi ja turbakihtide vahele natuke puukoore multši. Ja turvas tuleb kinni pressida. Tark on alguses jõhvikapeenart ka natuke väetada, sest turbas pole piisavalt toitaineid taimede kasvu alustamiseks. Seetõttu tuleb peenart alguses ka veidi rohida.

 

Kõige olulisem on pideva jõhvikataime kamara tekkimiseni peenart ka pidevalt kasta, hiljem saab ta enamasti ise hakkama. Hea oleks talvel peenar näiteks kuuseokstega kaitsta.

Selliselt peenralt on võimalik kolme aasta pärast hakata saama saake, 6-20 kiloni aastas.

 

Ja mu emalt ka lõpetuseks mõte, et kui Eestil on oma rahvuslill ja lind, siis jõhvikas võiks olla meie rahvusmari, ta on meie peredes olnud alati väärtuslikum mahla- ja ravimari.