Rändliblikad põhjarannikul
Foto: Arne Ader
Admiral
Admiral Vanessa atalanta
Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas lendlevad koerliblikaliste hulka kuuluvad admiralid aasta läbi. Tavaliselt jõuavad rändurid meile maikuu lõpus või juunis ja kohtuda võime nii avamaastikel, metsaservadel kui niitudel või aedades. Augustis saabub teine põlvkond rändajaid või koorub juba esimene põlvkond meie kõrvenõgese lehtedel sirgunud noori admiralide valmikuid.
Meile jõudnud „rändurid“ munevad kuni sada muna: munade areng kestab nädala jagu, seejärel arenetakse ogaliseks kuni kolme ja poole sentimeetriseks röövikuks. Enamik linde ogalistest röövikutest ei hooli. Liblikaks arenetakse paar-kolm nädalat.
Augustis toituvad liblikad enamjaolt õienektarist, aga veidi hiljem kohtame neid aedades pudenenud puuviljade mahla imemas: ploomidel, õuntel, pirnidel... Lõhedega ja veidi käärivate puuviljade nektar on eriliseks hõrgutiseks.
Osadel liblikatel ilmselt puudub rännuinstinkt, neid näeb meil lendlemas hilissügiseni välja. Meie talved on rändliblikatele tavaliselt hukatuslikud, selle võivad üle elada vaid mõned üksikud „väljavalitud“, kas sügavates puulõhedes või teistes sobivates ning külma eest kaitstud talvituspaikades.
Mõnel aastal on meil rohkem rändavaid ohakaliblikaid, teine aasta admirale.
Admirali tiiva alakülg
Foto Wikipeediast
Admirali röövikud
James K. Lindsey – James Lindsey's Ecology of Commanster Site