Pildistas ja kirjutas Ave Liivamägi
Kellel on teravat silma ja liblikaõnne võib nii metsaservas kui ka puisniidul kohata ühte meie ilusaimat silmikut – sõõrsilmikut. Selle liblikaliigi lennuaeg on alanud. Tiibade alakülje efektse mustri tõttu on liik kergesti määratav ning eristatav teistest silmikutest. Nimelt sõõrsilmiku ees- ja tagatiibade helepruunil alaküljel on rida ovaalseid kollase sõõriga ümbritsetud silmlaike. Tiibade kannapoolsest osast on silmlaigud piiratud heleda vöödiga, mis tagatiibadel on valkjam ja laiem kui eestiibadel. Liblika tiibade pruunil ülaküljel võib samuti näha tumedaid ringjaid laike, mis on ümbritsetud tumekollase sõõriga.

Teravat silm on selle liblika nägemiseks vajalik seetõttu, et sõõrsilmik armastab toimetada puu- ja põõsarinde, aga ka rohurinde päikeselistel lehtedel. Õitel kohtab seda liblikat väga harva, kuna erinevalt teistest päevaliblikatest, toitub sõõrsilmik põhiliselt lehetäide magusast eritisest. Toiduks sobivad ka taime- ja puumahlad. Vajalikud soolad saadakse väljaheidetest. Liblika röövikud toituvad mitmesugustest tarnadest ja kõrrelistest.
Sõõrsilmik on levinud kogu Eestis, kuid mitte arvukalt. Liik kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse.