looduskalender.ee

 

Juuni alguses puhkeb valgesse õhtukleiti lõhnav kuslapuu. Temast saab varasuviste ööliblikaballide heldeim võõrustaja. Õhtuhämaruse saabudes saadab kuslapuu laiali vastupandamatult lõhnastatud peokutse. Kõige varem, päikese loojudes, tulevad visiidile vöödilise tagakehaga madara-vöötsurud, kel on au suruda esimestena oma imilondid õiekarikates peituva joovastava nektarini. End oma varase tõusmisega vabandades lahkuvad vöötsurud niisama ootamatult, kui nad saabusid. Alles seejärel tulvavad ballile hilised seltskonnalõvid - esmalt tulevad veidi kasvatamatult rüselevad väike-punasurud, kes peavad aga kohe tõdema, et nad on sattunud rebasteks, kure võõruspeole. Pärast seda, kui väike-punasurud on läinud end lohutama võhumõõkade, rododendronite ja veigelate õitele, saabuvad märksa kombekamad suur-punasurud. Peoliste seas võib näha ka mõnd pruuni männisuru ning üksikuid suuri ja salapäraseid sirelisurusid. Mõned suruliigid, näiteks haava- ja silmiksurud, lükkavad kuslapuu kutse tagasi, nende valmikuelu möödub paastudes.

 

Jõuline lend ja öine jahedus nõuavad liblikailt palju energiat (selleks, et õhtujaheduses lendu tõusta, peavad ööliblikad kõigepealt kiiresti tiibu väristades oma rindkere soojaks kütma). Seetõttu kasutavad nad meelsasti juhust lõhnavatelt õitelt nektari tankimiseks ega lase end isegi taskulambivalgusest eriti segada. Suurtest liblikatest kubisev hõngav põõsas elamust, mida et saa just igalt ballilt. Kui tuli kustutada, on kuulda suurte liblikate tiivavurinat, mis loob kuslapuult lendu uha uusi ja uusi magusalt lõhnavaid tundepahvakuid.

 

Suur-punasuru kuslapuul

 

Surud tolmeldavad õisi, mil on pikk õieputk või kannus. Charles Darwin, kelle üheks oluliseks uurimisteemaks oli ka taimede putuktolmlemine, sai 1862 aastal Madagaskarilt näidise orhideeliigist Angraecum sesquipedale, mille õiekannus oli 20-35 sentimeetri pikkune, ja oli hämmastunud – polnud teada, millise putukal võiks olla nii pikk imilont, mis ulatuks sellise õie kannuse põhjani. Oma samal aastal ilmunud raamatus „Orhideede tolmlemine“ ennustas ta sellise putuka olemasolu.

 

Mõned aastad hiljem avaldas Alfred Russel Wallace artikli, milles ta toetas Darvini hüpoteesi, märkides, et Aafrika mandril elaval surul Xantophan (Macrosila) morganii on vajaliku pikkusega instrument olemas. Wallace kirjutas: „Võib vabalt ennustada, et samalaadne suruliik elab ka Madagaskaril ja seda saart külastavad naturalistid võiksid seda sealt otsida sama kindlusega nagu astronoomid otsisid planeet Neptuuni – kindlasti on nad otsingutes sama edukad.

 

Sobiva pikkusega imilondiga suru avastati Madagaskarilt 1903. aastal ja ta sai nimeks Xanthopan morganii praedicta (praedicta tähendab ette ennustatut). Tõsi küll, hiljem leiti, et tegemist ei ole eraldi alamliigiga – Madagaskaril elab suruliik, kes ei erine millegi poolest oma sugulastest Mustal Mandril.

 

Suur-punasuru imeb lõhnava kuslapuu õiest nektarit. Selleks, et liblika pikk imilont niisama pika õiekarika põhja ulatuks, peab punasuru oma pea õie sisse torkama. Tema alakeha hõõrdub sel ajal vastu emakat ja tolmukaid.

 

Männisuru kuslapuul

 

Väike-punasuru askeldab siberi võhumõõga õitel. Kuslapuusse nad ei puutunudki - ilmselt on lont liiga lühike. Ikkagi Small Elephant Moth