Foto: Arne Ader

Metssiga. Palupõhja, Alam-Pedja.
Metssigade jooksuaeg pidi hakkama novembris ja võib kesta jaanuarini. Kuid need pereplaneerimise ajad pole zooloogide sõnul enam sedavõrd kindlad. Palume kunagi asjatundjatelt kommentaare.
Meie metsanotsud on omnivoorid ehk kõigesööjad ja nende ülesse tuhnitud põllud, talu – ja suvilaaiad on paljudele meelehärmi valmistanud. Põhitoiduseks taimede maapealsed ja –alused osad, sügisel muidugi katul ja teravili, murust tuhnitakse võilillede ja teelehtede juurikaid. Limused, putukad, tõugud, ussid, kahepaiksed ja pisiimetajad on loomse valgu allikad. Nimekiri on tegelikult pikem ja mitmekesisem vastavalt hooajale ja väga karmidel talvedel on esinenud haigete või nõrgemate liigikaaslaste murdmisi.
Metssead liiguvad raskusteta raskel maastikul – tihnikud ja padrikud, roostikud, soised alad on neile kaitseks vaenlase eest, olgu selleks võsavillem või kahejalgne. Kiilukujulise kehaga loom pressib ennast vaata, et seinana tunduvast võsast läbi. Pehmel pinnasel aitavad kogukaid loomi laiali hoiduvad sõrad. Targad, ettevaatlikud ja huvitava elukorraldusega loomad. Väga hästi saadakse hakkama karjana, pealikuks juhtemane koos oma paari aasta järglastega.
Vana kult ühineb karjaga vaid innaajaks, selleks ajaks tõrjutakse eemale noored kuldikesed. Loodus on asjad nutikalt sättinud – nii välditakse „veresugulust“. Emised saavad üldjuhul suguküpseks aastasena. Soodsatel aastatel ja hea toitumuse korral paarituvad ka varakevadel sündinud emasloomad.
Talviseid metssigade tegemisi tutvustame Metsakaamera kaudu. Kui on veidi külma ja lund alustame koos metsas välja kuulutatava Jõulurahuga.