looduskalender.ee

 

Marjassaare marjamaa 1. oktoobril 2014: sinine taevas, rohelised männid, kollased kased, punalehised mustikad...

 

Möödunud sajandi 80ndail lisandus meie pisikese sõpruskonna tegemistesse üks isevärki tava. Kadusime sügiseti paariks nädalaks Laeva sohu, jõhvikale. Päevavalgel korjasime marju. Ööbisime Lobudikus – nii kutsusime endist metsavahimaja Rehessaarel. Tollased soo-nädalad tähendasid meile põnevaid looduselamusi, pikki tunde iseendaga ja ka olulist stipendiumilisa.

 

Muuhulgas sain siis tuttavaks Marjassaare marjamaaga. See asus soo südames, Rehessaare ja Suure Peenra vahel. Paik kujutas endast siirdesooriba, mis ümbritses Marjassaart laia kaarena lääne poolt.

 

Jõhvikate tuulamine Laeva soos 29. septembril 2002. Kristel Ader ja Einar Tammur

 

Tänavusel porikuul külastan tuttavat jõhvikamaad taas. Marjakorvi jätan koju, kaasa tuleb priske fotokott.

 

Marjassaart ümbritsev siirdesoomets on erakordselt kaunis: tänavune värvivaene sügis on vähemasti siinmail värviküllane! Taevasinine, männiroheline, kaskede kuldkollane ja mustikate veripunane hoiavad põhjamaist sügismeeleolu parimal viisil. Ja see pole veel kõik: ka mätastel kasvavad turbasamblad, tarnad, sinikad, pohlad ja põdrasamblikud panustavad kaunisse sügispilti omal moel.

 

Pole kahtlust, et Marjassaare nimi viitab marjarohkusele. Marjaaeg kestab siin mustikatest mustikateni. Sinna vahele jäävad sinikad ja pohlad, nende kannul jõhvikad. Neid viimaseid jagub suhu pistmiseks kuni järgmise kevadeni ja kauemgi. Ka sel aastal on jõhvikaid rohkesti, kuid tänavu oleks nende korjamine omajagu tülikas: palju ilusaid marju on seekord peidus tarnalehtede varjus.

 

Looduslik jõhvikapeenar siirdesoos: sohu kukkunud kasetüvele on kasvanud turbasamblavaip ja sellele on roninud jõhvikapuhmad

 

Kuulatan aeg-ajalt, et avastada üle soo lendavaid haneparvi. See õnnestub vaid kahel korral, ränne pole veel hoos! Päikeseloojangul taipan, kuis marjamaa sügishäältest puuduvad seekord soost väljuvate marjuliste heledad huiked! Olen vist siinmail ainus inimhing ...

 

Teedest eemale jääv Marjassaare pole moodsa aja marjulisele enam atraktiivne. Korilusega on ju mõistlikum tegeleda laudtee või autotee lähedal. Seal on vähem võimalusi eksida ja marjade koju toimetamine on samuti hõlpsam.

 

Laeva raba jõhvikad on vormirikkad: ette tuleb suuri ja väikeseid, ümmargusi ja tilgakujulisi, roosasid ja tumepunaseid marju. Pildil on suurte ümmarguste roosakaspunaste marjadega jõhvikavorm

 

Tudengipõlvest on meeles, kuis me oma marjakotte soost välja tassisime – ühe koti võtsime seljakotiga selga, teine käis risti seljakoti peale ja kolmandat tuli hoida käte abil kõhu peal! Tollest ajast on siiani meeles üks metalne helirida, mis kostus südameoperatsioonil käinud Olevi rinnakorvist. Olime peatunud porile tallatud taliteel, et veidi hinge tõmmata. Mitme meetri kauguselt oli siis kuulda ühe südameklapi tuksumist ja taamal taevalaotuses lendasid kiljudes haned...

 

Vaata Arne Marjassaare pilte: LINK

 

Jõhvikas: LINK

 

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.