looduskalender.ee

 

Põldkimalane

 

Kas tuleb tuttav ette: kimalane laskub õiele, teed fotoklõpsu ära, aga muidugi on tulemus udune ja jääd uut kimalast ootama. Uus lähenebki kiire lennuga õiele, kuid enne maandumist justkui põrkuks tagasi. Klõps! – ja jälle untsus pilt.

 

Igaüks, kes natuke pikemalt on saanud kimalaste tegemist õitel jälgida, on märganud, et kui üks kimalane on õit külastanud ja nektari kätte saanud, siis järgmist samale õiele maanduvat kimalast annab ikka oodata. Juhtub see just üksikõitega, näiteks varemerohu kellukad ja seda märkasid ka kimalaseteadlased.

 

Asjas selguse saamiseks mõõtsid teadlased ära nektari koguse nendes õites, mis kimalastele ei sobinud ja nendes, kuhu nad otsustasid maanduda. Tuli välja, et nektarit oli palju rohkem nendes õites, kuhu nad laskusid. Aga kuidas kimalane teab, milline õis on nektarist tühjaks imetud ja milline mitte? Kas nad vaatavad nektarikoguse üle?

 

Esmalt katsetati, kuidas kimalased käituvad, kui kimalaste poolt tühjendatud õis täita nektariga. Tulemus: kimalased vältisid endiselt seda õit. Seejärel kaeti nektaritühjad õied võrguga, et hoida putukaid eemal ja et taim saaks nektarit taastoota. Enne võrgu eemaldamist tühjendati õied nektarist. Tulemus: palju õiele laskunud ja pettunud kimalasi. Nii et asi ei saanud olla õies oleva nektarikoguse nägemises, sest olenemata sellest, kas õis oli nektarist tühi või täis, kimalased maandusid vaid nendele õitele, kuhu ükski tolmeldaja polnud tükk aega laskunud. Nõnda hakkas tekkima „haisvate jalgade hüpotees“ - tolmeldajad jätavad õiele maandudes maha lõhnamärgi, mis teatab teistele putukatele, et siia õiele pole niipea mõtet laskuda.

 

Kimalaste keha on kaetud õhukese rasvakihiga, mis aitab neil püsida „veekindlana“, aga mis annab ka spetsiifilise lõhnajälje. Seevastu tundlad on seadistatud neid lõhnajälgi märkama. Nii piisab paarist lõhnamolekulist, et õiele lähenev kimalane  saaks aru, et keegi on äsja õit külastanud ja tõenäoliselt selle tühjaks teinud. Pärast õie täitumist uue nektariga on ka tolmeldajad jälle platsis. Aga kuidas kimalased teavad, kui vana see õies olev lõhnajälg on, jääb endiselt veel mõistatuseks. Nimelt leiti hiljuti, et kimalase „hais“ ei kao õiest ära mitte nektariga täitudes, vaid jääb sinna palju pikemaks ajaks.

 

Kui nüüd järgi mõelda, siis kimalane peab päevas külastama tuhandeid nektarit täis õisi, et saada ise söönuks ning viia pessa toitu. Iga õiele laskumine ja olematu nektari järele küünitamine oleks tohutu suur aja- ja energiakulu, mille vältimine annaks eelise nii kimalasele endale kui tervele perele. Nii et teinekord on haisvad jalad täitsa kasulikud.