looduskalender.ee

         Üks maateaduslise uurimise tähtsamatest ülesannetest ja täpsa maadeteaduslise kirjelduse tarvilisematest eeltöödest on regionaal- geograafiliste üksuste määramine. See ülesanne ei ole ainult meile, geograafidele, tähtis, vaid säärast liigestust vajavad kõik need teadused, mis uurivad maapinda ja elusat loodust.
       Kahjuks on aga see probleem senimaani leidnud vähe tähelepanu teadlaste poolt. Isiklikkude muljete ja pealiskaudsete arvamiste põhjal on konstrueeritud üht või teist eesmärki silmas pidades „otstarbekohaseid“ regionaalseid üksusi, või on lihtsalt võetud tarvitusele kas poliitilised, administratiivsed või ajaloolised valdkonnad.
       Meie ei räägi siin ainult loodusteadlastest ning inimest käsitlevaist uurijatest, kelledele kõnealune probleem enam-vähem kõrvalasi, vaid ka geograafidest. Valdav enamus ei ole seda küsimust sugugi puudutanud. —
       Kohaseks maadeteadusliseks üksuseks on, nagu juba aastate eest on rõhutatud ja nagu Passarge viimasel ajal üksikasjalikult ja siduvalt on selgitanud, maastik. Igaüks teab, mis see sõna igapäevases kõnekeeles tähendab. Mõiste maastik on ühenduses kõigepealt nägemisega, maastikku piirab vähemalt ühes sihis silmaring. Selle järele, missugused jooned on maastikus mõõduandvad, anname temale iseloomustava nimetuse, näit. metsmaastik, mägimaastik, jõgimaastik, merimaastik, või — veel rohkem üldistades laasmaastik, kultuurimaastik.
       Maateaduses tarvitame sõna maastik ruumiliselt laiendatult ja sisuliselt täpsustatult. Vaatleja asendil ei ole meie määrangus mitte otsustavat tähtsust, vaid maastik on teatav maapinna osa, regionaalne üksus, kus inimene võib esineda vähemalt ajutise vaatlejana, kus horisont esineb, ning millel teatud, iseloomustavad, alalised või perioodiliselt vahelduvad, maastikuliselt esinevad ja järjelikult nägemise läbi defineeritavad omadused.¹⁾
       Geograafilise maastiku maksimaalset ja minimaalset suurust ei ole võimalik arvudes täpsalt määrata. Seda ei ole ka vaja. Maapinna vahelduvus on selle tagatiseks, et kõnealune üksus ei kasva liig suureks, ja arusaadav on teiselt poolt, et maastiku väljasuuruse miinimum on enamasti palju suurem kui horisondiga piiratud ala.
       Passarge näib ses arvamises olevat, et ka võrdlemisi piiratud orograafilised üksused oleksid kohased maastikulisteks üksusteks. Ta kirjutab näit.: „Der Gebirgsstock des Vesuvs darf wohl als selbständige Landschaft aufgefasst werden.“²⁾ Tahame elava keelega kontaktis olla, siis ei tohiks meie maastikku nõnda piirata. Mida suuremad on kõrgusevaheldused, seda valdavamaks muutuvad ka ruumiliselt nägemise läbi omandatud pildid. Vesuvio ei ole maastik, vaid ta valitseb teatavas maastikus, kuhu kuuluvad peale tema ka Napoli laht ümbritsevate selgkõrgendikkude, saarte, tasandiku ning linna ja vähemate asulatega.
       Maastiku algosadeks ehk elementideks nimetame kivikonda (s.o. kalju-aluspõhja ja teda katvaid lahtisi murenemis- ja teisi moodustusi), vesikonda (vett vedelas, tardunud ja gaasitaolises olekus), õhkkonda ja elukonda (s. o. taimkonda, loomkonda ja inimkonda). Need algosad avaldavad maastikus mõju niihästi otsekoheselt kui ka kaudselt. Esineb maastiku element ise või tema tegevuse tagajärjed maastikuliselt tähelepandavatena, siis räägime maastiku teguritest. Nii esineb kivikond pinnavormidena, vesikond jõgedena, järvedena, merena, lumena, jääna, uduna, pilvedena, õhkkond „taevana“ ja tema nähtustena, taimkate üksikute määravate indiviididena või taimerühmadena, loomad ja inimene niihästi hulgaviisilise esinemise kui ka oma tegevuse läbi. Maastiku tegurid on kas alalised, või perioodilised, või juhulised. Olgu nad esinemisvältuse suhtes missugused tahes, ikka on nendel morfograafilises (vorme kirjeldavas) mõttes teatavad põhivormid, milledel teatavad kas tingimata tarvilised või võimalikud vormiosised; ja ikka esinevad nad kas üksiti või rühmvormidena.³⁾
       Selgitame meie ainult ühe algosa tegurite laadi ja levimist ja määrame nende tegurite esinemisviisi peale põhjenevad regionaalsed üksused, siis ei tarvita meie sel juhusel mitte sõna maastik, vaid räägime valdkondadest. Neid võime, kui seda tarvis, edasi jagada valdkonna osisteks. Meil on näit. Eesti pinnavormide, taimistute, asundustiheduse jne. valdkonnad oma mitmesuguste osistega. Geograafiline maastik on aga kõikide algosade tegurite kompleks, mis, teatava maastikulise joone või joonte levimist silmas pidades, ruumiliselt piiratud. Tegurid on maastikus ruumi ja ajaga seotud ning vastastikuse mõju all; nende regionaalsest ja kronoloogilisest vaheldumisest oleneb maastiku vahelduvus ruumis ja ajas.
       Maastikulise tegurikompleksi mitmesugusus ka vähematel aladel tingib maastiku liigestuse alamosadeks, maastiku osisteks. Ka nende määramises võetagu arvesse maastikus esinev terve tegurite kompleks, kuid osiste määramises ja nende piiramises olgu, samati nagu maastiku määramises, ainult üks või mõni antud alale küllalt iseloomustav joon mõõduandev.
       Nii oleks Vesuvio oma taimkatte, kraateri, suitsu ja observatooriumiga maastiku osis. Samati oleks näit. Tartu linn tänavate, puiestikkude ja ehitustega, või Emajõe org jõe, lammi, veerude, taimkatte ja teiste teguritega osiseks maastikus, mida võiks vahest Kagu-Eesti ürgorgude maastikuks nimetada.
       Et maastikud vastaksid teaduse nõuetele, siis peavad nad olema võimalikult täpsalt määratud. Selleks on üks ainuke metood küllalt eksaktne: määratagu esiti alaliste maastikuliste tegurite valdkonnad ja siis, nende valdkondade põhjal, maastikud. Alaliste maastikutegurite valdkonnad on aga pinnavormide, maapinna lohkudes asuvate vete, taimistute ning asundus- ja liikimisgeograafilised valdkonnad. Tahetakse vahet teha „loodusmaastiku“ ja „kultuurimaastiku“ vahel, et valgustada ühelt poolt inimese ärarippuvust loodusest, teiselt poolt inimese mõju ümbruskonna peale, siis jäetagu esiti maastiku määramisel asulad ja teed arvesse võtmata. Kuid ärgem unustagem, et inimese mõju siiski sel viisil määratud „loodusmaastikus“ on sedavõrd suur (metsade istutamise või laastamise, soode kuivamise, põllunduse, karjanduse jne. läbi), et on küsitav, kas on asulate ja teede elimineerimisest suurem teadusline kasu. Puutumata algmaastiku rekonstrueerimine on ülesanne, mis nõuab teistsugust teed.
       Esitatud metoodi tarvitas esimesena Passarge Aafrika loodusmaastikuliste peaosade määramisel.⁴⁾ Kuid tema kava oli meie omast laiem. Ta esitas kartograafiliselt ka aluspõhja maaliikide ja kliima valdkonnad ja tarvitas järjelikult maastikkude määramises ka niisuguseid algosade avaldusi, mis ei ole maastiku teguriteks, s. o. otsekoheselt maastikus mõõduandvad. Säherdune metood ei ole vastuvõetav. On ütlematagi selge, et aluspõhja koosseis ja kliima etendavad kaudselt ülitähtsat osa maastikus, kuid nende mõju selgitamine esineb meie töökavas alles siis, kui hakkame maastiku iseloomu põhjusi valgustama. – Teine küsimus, kus meie arvamine läheb Passarge omast lahku, on inimese maastikuliste mõjuavalduste väärtus maastikkude määramises. Ta tahaks antropogeograafide soovidele vastu tulla, paneb sellepärast ette „loodusmaastikud" üksustena tarvitusele võtta, et inimese mõju maastikus selle läbi oleks kergem hinnata, ja polemiseerib Schultz’iga⁵⁾ , kes olevat omas Turkestani maadeteaduses⁶⁾ liig palju kultuurilisi nähtusi alla kriipsutanud. Geograaf ei tohiks maastikust inimese ehitusi ja teid ära jätta, kui nimelt defineerime maastikku nii, nagu meie eespool oleme teinud. Peale selle ei ole meie ülesandeks oleviku abil minevikku rekonstrueerida, vaid olevikku selgitada olevate olude ja mineviku abil.
       Maastikuliselt arvesse võetavate valdkondade määramiseks tarvilised andmed on kahel viisil kättesaadavad: üksikasjalise uurimise läbi looduses või selle ainese abil, mis topograafilistel kaartidel. Esimene metood on ruumiliselt piiratum ja sellepärast suuremate maa-alade liigestuses raske kasutada, teist teed tarvitades võime sellevastu kergemini määrata üldised maastikulised omadused, kuid materjal on jaolt liiga üldistatud ja enamasti ühes või teises suhtes puudulik. On hea topograafiline kaart uuritava ala kohta olemas, siis võiks esiti määrata kaardi abil valdkonnad ja nende põhjal maastikud. Valdkondade ja maastiku osiste selgitamiseks tuleks aga üksikasjalisi uurimisi looduses ette

võtta.—
       Tuntud on, et maakera pinnal joonetaolised piirid on haruldased. Valitsevad enam-vähem laiad piirivööd ja palju on ebaselgeid ülemineku-alasid. See on meeles peetav ka valdkondade ja maastikkude määramisel. Ärgu olgu meie esimeseks eesmärgiks nimetatud üksuste piirijoonte, vaid kõige tüübilisemate alade otsimine. Ja ärgem joonistagem kaardi peale piirijooni seal, kus neid ei ole. Allakriipsutatav on mitte piir, vaid antud nimetusele kõige selgejoonelisemalt vastav ala.
       Oleksid mingisugusel põhjusel, näit. statistilisel või pedagoogilisel, täpsamad piirijooned soovitavad, siis tõmmatagu need kaardi peale alles juba valmis valdkonna- või maastikukaardi põhjal, tarvitades selle juures kas orograafilisi või hüdrograafilisi „jooni“ (veelahkmeid, orgusid, jõgesid jne.), või administratiivseid ja teisi antropogeograafilisi (valdade, kihelkondade j. t.) piire.
       Eesti liigestus valdkondadeks ja maastikkudeks ei ole seotud suuremate raskustega, sest meil on tarvitada võrdlemisi hea, ehk küll, mis taimkattesse ja asulatesse puutub, kohati natuke vananenud topograafiline kaart mõõdus 1: 42 000. Puudub ainult umbes 25 km pikk, 5—10 km lai maariba Rõuge ja Vastseliina kihelkonnas, kuid see väike puudus kartograafilises aineses ei tohiks meile ülesande lahendamises takistuseks olla.