looduskalender.ee

       Meie maa reljeefi kohalised vaheldused, millede peal orograafiline liigestus põhjeneb, ei ole kalju-aluspõhja läbi tingitud, sest selle pind on, nagu tuntud, üldjoontes võetud monotoonne tasandik. Ainult Soome lahe rannikul ning saartel esinev paekallas („glint“) ja siin-seal kaljupõhja uuristunud orud on sellest eranditeks. Määravad on sellevastu lahtisest materjalist koosseisvad kuhjatised ning nende vahel asuvad või nendesse erodeeritud lohud. Nendest kuhjatistest ja lohkudest on aga suurem osa jää-ajalt, kõigepealt jää sulamise ajalt pärit. See on põhjus, mispärast ka meie esiti ja eriti peame tähelepanu pöörama just jää-aegsete moodustuste ja nende esinemispõhjuste peale.
       Eesti maastikkude määramisele asudes, kavatsesin sellepärast tarvitada reljeefi selgitamisel töö aluseks, peale 1-verstalise kaardi, Hansen´i tähelepandavas teoses¹⁾ olevat kaarti mõõdus 1: 126 0000. Kuid pea leidsin, et ta ei ole küllalt morfograafiline ning et ta on liig üldistav ja paiguti ka puudulik, mis oleneb kõigepealt sellest, et ta põhjeneb osalt 3-verstalise kaardi peal. Paljud vallseljakud (oosid) ja mõhnastikud (keem-rühmad) puuduvad, samati andmed voorte (drömlinite) arvu ja suuruse kohta.²⁾
       Sellepärast olid 1-verstalise kaardi lehed põhjalikult läbivaada-tavad ka glatsiaalmorfoloogilises suhtes ning jää-aegsete moodustuste levimine uuesti kartograafiliselt määratav ja esitatav. Selle töö vili on juurdelisatud kaart mõõdus 1: 1 000000.
       Ehk küll olen tarvitanud üldistamist ainult niipalju kui see tehnilistel põhjustel tingimata tarviline ja katsunud kaardile märkida ainult seda, mis näis minule täitsa kindel olevat, on siiski, kõige suurema ettevaatuse peale vaatamata, eksimised ja vead võimalikud. Selge on ka, et see kaart ei suuda morfograafilises ja morfogeneetilises suhtes igapidi teaduse nõudeid rahuldada. Sest esiti ei ole — tehnilistel põhjustel — põhjamoreen-kühmastikka ja -künnistikka esitatud ja teiseks ei ole iga kord olnud võimalik täpsat vahet teha mitte ainult ise glatsiaalsete ja glatsifluviaalsete kuhjatiste, vaid ka jää-aegsete ja hilisema aja moodustuste, ja nimelt ühelt poolt marginaalsete ooside, otsamoreen-seljakute ja mõhnade, ning teiselt poolt rannarõõnete ja luidestikkude vahel.³⁾
       Kõigepealt on üks meie kaardil esinev joon tähelepandav: jääaegsete moodustuste orograafiline mõju kasvab loodest kagu poole. Võime vahet teha kolme edelast kirdesse jooksva vöö vahel. Saartel ja Põhja-Eestis valitsevad vallseljakud, keskuses ja edelaosas voored, kagus moreenkingustikud. Vahealal voorte vöö ja moreenkingustikkude vahel ning ülepea suuremate moreenkuhjatiste ümbruses leiame ürgorgusid⁴⁾ rohkemal arvul kui mujal.
       Säärase regionaalsuse põhjused on selged. Eesti kaguosas oli jää serv pikema aja jooksul üldjoontes võetud statsionaarne ja kuhjamine oli selle läbi ühte alasse koondatud. Kuid selle juures oli teiselt poolt sulavetel võimalus pikema aja jooksul jää serval ja jää all orustikka välja uuristada või selgejoonelisi väljavoolu-teid kasvavate kuhjatiste vahel alles hoida. Teistele meie maa osadele oli jää serva taganemine morfoloogiliselt mõõduandev. Kuhjatised on seal teistsugused, vähema ulatusega ja enamasti ühes või teises sihis viirulised, esitades selle läbi kas jää liikumissihti (radiaalsed moodustused) või jääserva asendit lühiaegsete seisatuste puhul (marginaalsed vormid).
       Ülihuvitav on radiaalsete moodustuste kitsamaks ja selgejoonelisemaks muutumine loode poole ja teiselt poolt marginaal-kuhjatiste ja marginaalsete ürgorgude sagedam esinemine uuritava ala kagu- ja keskosas. Orograafiline marginaalsus on seotud jääserva pikema seisatusega, radiaalsus sellevastu nihkumisega ühes või teises sihis. Sest alles jääserva alalise nihkumise puhul saab mannerjää liikumissiht reljeefis mõõduandvamaks, kui nimelt oletame, et jää toob kaasa kuhjatavat materjali. Võtame meie arvesse, et oosidel on selge-jooneliselt glatsifluviaalne, voortel aga jaolt glatsifluviaalne, jaolt selgemini moreenjas aines, et marginaalsed orud pole voorte vöös mitte haruldased nähtused, ning et voorte ja ooside vahel on siin meil mitmesugused vahevormid, iseäranis laiemate maapinna nõgude serval, kus voolava vee mõju varematel aegadel tõenäitlikult on olnud suur, siis selgub meile, et kõnealuste jää-aegsete pinnavormide esinemisviis ja tekkimine ripub eestkätt voolava vee mõju suurusest, see on, kõigepealt sulamise nobedusest. Oletame meie, et jää edasinihkumine oli muutumata sama suur, kuid et sulamine oli vahelduv, siis olenes juba ainult sellest sulamise vaheldumisest kuju ja koosseisu poolest vahelduvate kuhjatiste tekkimine. Ebamääraselt kingulised, moreenjad moodustused sündisid seal, kus sulamine oli aeglasem, kuna jällegi kitsad, sorteeritud kruusast, munakatest ja liivast koosseisvad vallseljakud on mälestus nobedast sulamisest ja sellest olenevast voolava vee täiesti määravast mõjust. Voored on teataval viisil vahevormid nende äärmuste vahel.
       Lühidalt: on kindel suhe olemas mitte ainult voolava vee kiiruse ja veemassi ning kuhjatiste ainese, vaid ka ühelt poolt sulavee tegevuse ja teiselt poolt kuhjatiste viirulisuse ning üksikute põhivormide laiuse (marginaalsihis) vahel.
       Mis iseäranis vallseljakutesse puutub, millede tekkimist on katsutud nii mitmel viisil seletada, küll jää-aluste ja jää sees asetsevate tunnelite, küll kõiksuguste jää sees ja jää pinnas olevate praosüsteemide, küll jääserval lainetava mere ja paisjärvede abil, siis peab ütlema, et nende moodustuste eespool-esitatud regionaalne esinemisviis Eestis näib olevat ühenduses teataval jääserva taganemis-ajajärgul määrava üldise põhjusega. Et see põhjus oli just kiire sulamine ning sellega ühenduses olev energiline sulavee tegevus, on enam kui tõenäitlik. Arusaadav, et sarnasel intensiivsema sulamise ajajärgul oli jääs palju tunneleid, praosüsteeme ja jää-orgusid, kus vesi voolas, transporteerides ja kuhjates, kuid need moodustused polnud mitte vallseljakute tekkimise primaarpõhjusteks. Oleks lugu nõnda, siis oleks radiaalsete vallseljakute levimine teistsugune, sest on ütlematagi selge, et tunnelid, praod ja jääorud esinesid mitte ainult teatud sulamis-vöös ja teatud ajajärgul, vaid igal ajal ja igas kohas alaliste ja iseloomustavate vormidena mannerjää sulavas osas. Mõõduandev oli see, et neid moodustusi oli rohkem ja selgejoonelisemalt seal, kus sulamine oli kiirem. Meie otsime asjata tüübilisi radiaalsete vallseljakute rühmvorme Eesti kaguosast.
       On tõenäolik, et ka mannerjää paksus kaudselt peegeldub jää-aegsete kuhjatiste välimuses ja koosseisus. Selles suhtes on tähelepandav ja uurimisvääriline voorte moreenvaip, mis enamasti katab selgesti kihilist glatsifluviaalset südant. Kas ei ole võimalik, et mannerjää oli voortevöö moodustumise ajajärgul paksem kui hilisemal „ooside ajajärgul“ ning et sulamine jää alumistes kihtides oli tol ajal mõõduandvam kui pinnasulamine, mis muutus hiljemini, jääserva loode poole nihkudes, ikka suuremaks? Teiste sõnadega: jääserva aeglasem taganemine, s. o. vähem mõjuv jääpinna sulamine, ning teiselt poolt suurem jää paksus, mille läbi oli tingitud jää alumiste kihtide energilisem sulamine, oleksid nendeks eeldusteks, millede peal põhjeneks voorte mitte ainult kuju, vaid ka koosseis. Oleks lugu nõnda, siis peaks olema kindel suhe voore põhijoone ja moreenkatte koosseisu, iseäranis tema paksuse vahel. See kate peaks kitsamatel, enam ooside sarnastel voortel õhem olema kui laiematel. Küsimust aitaks selgitada voorte ja vallseljakute ning nende vahevormide koosseisu põhjalik uurimine, mille juures tuleks tähelepanu pöörata kõigepealt moreenvaiba paksuse ja glatsifluviaalse ainese jämeduse peale.
       Kuid peame arvesse võtma, et tõelikkuses peale sulamise ka jää muutuv edenemise kiirus, vahelduv aluspõhja reljeef, läheduses asuv meri ning teised tegurid mõjusid jääserva asendi nihkumisviisi ja kuhjamisprotsessi peale. Selle läbi tekkisid niihästi regionaalsed kui ka ja iseäranis kehalised kuhjatiste põhijoone, profiili, suuruse ning koosseisu vaheldused. Vahest nihkus jääserv ajutiselt uuesti edasi, kagu poole, sünnitades selle juures segadusi vormide morfograafilistes sarjades, ja kohati jagunes mannerjää enam-vähem iseseisvateks „keelteks“, vahest ka „saarteks“, millede kuhjatised läksid ühes või teises suhtes lahku jää peamassi moodustustest.
       Nende teisejärguliste morfogeneetiliste põhjuste mõju illust-reerimiseks juhitagu tähelepanu näit. moreenmoodustuste esinemise peale ka oosidevöös ning marginaalsete vallseljakute kuju ja koosseisu peale. Tahame esimeste tekkimist mõista, siis võime vaevalt aluspõhja reljeefi ignoreerida, ja servaooside moodustumine on kergesti seletatav ühelt poolt nobeda sulamise, teiselt poolt nobeda, sulamisega tasakaalus oleva jää edenemisega. Kohaliste põhjuste mõju peegeldavad kohati ka voorte ja vallseljakute vahevormid ning vallseljakute ja marginaalkuhjatiste esinemine suuremate voorte või vähemalt voortetaoliste maakünniste ja kühmade lael ja nõlvadel. Ooside ja voorte vahevormid esinevad sarjadena näit. Viljandi ümbruskonnas, Endla järve ligidal, kõigepealt aga Vana-Vändra ja Türi vahel ning Järva-Madise ja Anna kihelkonnas.⁵⁾
       Mis puutub glatsiaalsete kuhjatiste radiaalsesse sihisse, siis on väga õpetav kaardil esinev voorte suuna vahelduvus. Me vaevalt eksime, kui oletame, et preglatsiaalne reljeef on määranud säärase liikumissihi muutumise, kuid et seda küsimust lõplikult otsustada, peaks meile tuntud olema maakoore peale-jääaegne kerkimine, teiste sõnadega jää-aegse maapinna absoluutne asend. Sest näit. voorte lehvikutaoline rühmitus võiks olla tingitud niisama hästi lehviku keskuses asuva, mannerjää keele all oleva nõo kui relatiivselt kõrgema ala läbi. Olgu kuidas tahes, arvatavasti olid siiski tol ajal, nii kui praegugi, Järva-Jaani ja Peetri kihelkonnas ning Võrtsjärvest lääne pool kõrgustikud, samati ka Eesti piirist lõuna pool avar Astijärve nõgu, mis mõjusid jää liikumissihi ja voorte rühmituse peale.

 

-----------------------------------------------------------