looduskalender.ee

       Eesmärk on saavutatud. Eesti maastikud on kindlaks määratud induktsiooni läbi, selle ainese põhjal, mida topograafiline kaart sisaldab.
       Töö jooksul olen järjekindlasti katsunud kinni pidada alguses esitatud töökavast ja määrangutest. Ainult see, mida vaatleja võib nägemise varal omandada, on liigestuses arvesse võetud; ainult alaliste joonte peale on definitsioonides rõhku pandud.
       Ma ei kahtle selles, et tarvitatud tee on õige ning et saadud maastikud on üldjoontes tõelikkusele vastavad. Kuid selge on, et niisugune töö — küsimuses oleval alal säärases ulatuses esimene katse nii metoodiliselt kui tehniliselt — ei ole puudusteta ja vigadeta. Eksimise võimalused ja subjektiivsuse hädaoht on olnud suured iseäranis valdkondade määramises ja kõigepealt Loode-Eestis, kus esinevad laiad ülemineku-alad ja valitseb suur maastikuline monotoonsus, ning Petserimaal ja kohati Lõuna-Võrumaal kui ka Valga maakonnas, kus kaardiaines on olnud puudulikum ja maastikupilt selle tõttu raskemini analüseeritav. Hõlpus ei ole olnud ka mere ja maismaa maastikuliste vahekordade selgitamine ja hindamine. On küsitav, kas ma iga kord olen kõige kohasemale otsusele jõudnud.
       Olgu kuidas tahes, see katse tahaks olla Eesti maastikulise uurimise eeltööks ja esimeseks sammuks, millele järgneks regionaalsete üksuste eriuurimine.
       Maastik kui alaliste tegurite kompleks ei ole veel miljöö, ta on ainult kere. Töökava on nii laiendatav, et ta sisaldaks antud ala terve geograafia. Maastiku ajutised nähtused, tema „vallasvara“ — loomad, inimene, taevavõlvi nähtused — ja maastiku vaim, tema olemus, mis oleneb ka inimeskaasluste — poliitiliste, majandusliste j. t. — tegevusest on selgitatav kaasamõjuvate teguritena oleviku miljöös.
       Ja töökava on süvendatav. Ümbritseb ju meid olevik kui mineviku saadus. Meilt nõutakse maastiku tekkimislugu. Temata oleks meie töö poolik. Leiame, et vormidest ja välimusest ei ole veel küllalt. Koosseis on arvesse võetav; tähelepanu tuleb pöörata looduses töötavate jõudude peale. Ja alles nüüd kasvavad meie ees maastikus kaudselt mõjuvad elemendid — kliima, aluspõhi — suurteks ja tähtsateks.
       Avanevad laiad väljavaated. Maastik elementide võitlus- ja võistlusväljana, maastik pikkade uuristus-ajajärkude, tsükluste, töö tagajärjena, maastik kui organism, kus surma mõistetud minevikuvormid ja disharmoonilised moodustused tuletavad läinud, teist-suguseid aegu meelde; ja siiski, lõppude lõpuks: maastik kui harmooniline üksus, mille iseloomustavad jooned tegi meile selgeks juba välimuse määrang.