looduskalender.ee

 

Männileevike

 

 

Viimane suurem männileevikeste invasioon oli 2012-13 aasta talvel ja ega neid igal talvel nähtagi. Mis siis paneb männileevikesi oma pesitsusaladelt – põhjala okasmetsadest liikuma? Põhjuseid on päris mitmeid: kas väga õnnestunud pesitsemisaasta, kui on palju noorlinde, aga ka toidunappus kodumetsades.

 

Julgeid ja värvikaid männileevikesi on kerge vaadelda kuna enamus nendest pole oma „kodumetsades“ inimesega kokku puutunud, aga nendega kohtumiseks peab pigem veits „õnne“ olema, tähelepandamatuteks nemad oma välimusega juba ei jää. Kus ja millest põhjalast saabunud meil toituvad – pihlakaid on veel puudel palju, aga seemnesööjatele kõlbavad vaid seemned, mitte viljaliha, mis suust välja pudistatakse, lisaks kadakatel ning pooppuudel võime neid kohata või ka lehisel, mis on männileevikestele kodumetsade puu.

 

Männileevikesed on umbes rästaste suurused, pika saba ning veidi kohmakavõitu olemisega ja maru lühikese kaelaga. Pruun nokk just selline, millega hää käbideta kallal nokitseda, silmavärv pruun ja sama värvi on ka nende jalad. Pikkust paarikümne sentimeetri ja kaalu viiekümne grammi ringis.

 

Isaslinnu sulestik enamalt jaolt karmiinpunane, emaslinnul sarnaselt oranshikalt kollane, noorlindude sulestikul on värvierksust vähem, aga värvid nagu emaslinnul. Kõigi tiivasulestik on must, näha on valgeid tiivavööte ja küünarsulgi (isaslinnul valge asemel roosakad). Värvuselt sarnanetakse käbilindudele.

 

Männileevikeste vaatlused: LINK

 

 

Isaslind