looduskalender.ee

 

Puukoristaja ja rohevint

 

 

Puukoristajad on pesapaigatruud, nende elupaikadeks sobivad pargid, kalmistud ehk nii leht- kui segametsad. Aasta ringi liigutakse ning valvatakse „oma“ territooriumi, seega võime küllalt sageli märgata toidulaua läheduses tegutsemas puukoristajate paari. Lähiümbruses luusitakse ringi koos tihaste salkadega.

 

Ei karda nad inimest, ei kassi ning teisedki toidulaua riiakad värvulised „taltuvad“ puukoristaja ilmudes. Kel aega ning kanatlikkust võib puukoristaja õpetada oma koduaias peost sööma.

 

Toidumajast korjatakse nokka mitu päevalille seemet, et nendega kusagil eemal rahulikult maiustada või puukoore pragudesse tagavaraks peita. Puukoristajatele kõlbavad igasugused seemned, samuti mage pekk, hakkliha ja rasvapallid. Kui Teil on koduaeda kena kaeraviht riputatud võivad puukoristajad hoopis seda eelistada…

 

Sinakashalli lagipea ning seljasulestikuga, voolujoonelise puukoristaja keha lõpeb lühikese, tugeva sabaga. Alakeha valkjas, aga küljed ning saba alapoole kattesuled roostekarva, kuid valgeotsalised. Väljapaistev musta silmatriip ulatub linnu õlani, tumepruunide silmade kohal valge kulmukaar, pikk ja tugev nokk tumehall. Kõigi puukoristajate sulekuub on sarnane: kehapikkust alla viieteist sentimeetri, kaalu paarikümne grammi ringis.

 

Puukoristajad on meie lindudest ainsad, kes liiguvad puudel pea alaspidi, kasutamata saba puutüvele toetumiseks nagu seda teevad rähnid või porr. Puukoristaja pruunikaskollased jalad on väga lühikesed, varbad äärmiselt laia siruulatusega ning pikkade ja tugevate küünistega. Maapinnal liigutakse hüpeldes.

 

Mandri-Eestis on puukoristajad tavalised, aga saartel suisa haruldased. Talviseks arvukuseks võiks pakkuda saja tuhande isendi ringis. Täpsema vastuse annab talilinnuloendus.

 

Puukoristaja vaatlused: LINK

 

Puukoristaja