looduskalender.ee

 

Soosaare raba on laukarohke. Pildil olev laugas on siin üks rohkem kui tuhandest

 

Alam-Pedjale kuulub üks kauni loodusega lahustükk – kaitseala loodepiirist vaid kolme kilomeetri kaugusele jääv Soosaare raba. Looduslikult on see sarnane idakaarde jäävate Põltsamaa soostiku rabadega, olles erakordselt laukarohke ja maaliline. Siinses viieteistkümne ruutkilomeetri suuruses rabas leidub üle tuhande lauka!

 

Pärast esimesi soos astutud samme saab selgeks, et tänane käik ei tõota tulla just kerge. Tunnen suurt puudust räätsadest, mille lumevaest talve silmas pidades kergemeelselt koju jätsin. Lund tegelikult polegi teab mis palju, ent soomaastikel paikneb see ebaühtlaselt. Tuul võtab lagedatelt aladelt lume kaasa ja kuhjab sinna, kus rabamännid müürina ees.

Lumekoorik kannab vaid kohati. Nii potsatan aeg-ajalt läbi lume rabapinna suunas ja mõnel puhul lõpeb langemine ka turbasambla alla peidetud vees. Talv on olnud soojavõitu ja soo pole korralikult läbi külmunud.

 

Lõhnav talvemaastik. Salapärase lõhna tekitajaks on lumest küünitav sookail

 

Juba esimesel rännukilomeetril leian end talviselt lõhnamaastikult: puisraba-peenral lummab lumehangedest küünitav sookail. Talvel mõjub tema lõhn isemoodi – see oleks justkui  kargem ja kangem, muudest lõhnadest puutumatu.

 

Soosaare raba laukad paiknevad erakordselt tihedalt. Iga veesilma juurest on näha ikka järgmine või isegi järgmised kaks-kolm. Kahju, et ilm on nõnda hall! Laukapeegleid kattev lumi sulandub ümbruse lumevalgega ja too omakorda hallide pilvedega.

 

Laukaserva männijändrikel on avanenud tillukeste puude tillukesed käbid. Nad kõik on justkui viimse peensuseni viimistletud. Tuhandeid aastaid sarnasena kestnud rabamosaiigis võimutseb kvaliteet ja kiratseb kvantiteet. Palju ilu leidub siin pisiasjades.

 

Sookasel on seemnekülvi aeg. Urvast pudenevad seemned lumekoorikule, millel tuul neid edasi kannab

 

Tuul liigutab lumekoorikul pisikesi kaseseemneid. Raba vähesed sookased otsivad harvaesinevaid kasvuvõimalusi.

 

Sood poolitaval peenraribal kilkab tervituseks musträhn.  Veel kuulen siin tihasesalka, eelkõige küll sellega liitunud puukoristajate vilesid. Loomi pole näha, ent peenraserva rabamänniku lumele on pitseeritud metskitsede sõramuster.

 

Metsarada mööda liikunud orav on vältinud hüppamist üle mahalangenud puutüvede. Tema hüpped on saanud alati alguse tüvede pealt

 

Orav on hüpanud piki peenart kulgeval metsloomarajal. Tema jälgi mööda liikudes selgub oluline erinevus inimese ja orava vahel. Kui meie eelistame maha kukkunud puudest üle astuda, siis oravatel on kombeks neile peale astuda: oravahüpped on saanud alati alguse just puutüvedelt.

 

Rabamaastikud on elamuste kinkimisel helded. Kui nad ei paku parajasti muud, siis väärtuslikke vaikusehetki vähemalt.

 

Soosaare raba loodus on tänasel päeval õnneks rohkem kaitstud kui kunagi varem. Siinsel rohkem kui sajandi vanusel turba kavandamisel pole praeguses olukorras enam laienemiseks võimalusi.

 

Rohkem pilte: LINK

 

Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.