looduskalender.ee

 

Kult maanteel

 

Suve alul on metssigadel karvavahetuse aeg. Pole mingit mõtet kanda talvekasukat kuumal ajal.

 

Talikarvastiku moodustavad pikad tumedad otstest heledamad harjased ja tihe peenike hallikaspruun aluskarv. Kodusigadel aluskarva ei esine. Värvus võib olla küllaltki varieeruv kõikudes helehallist peaaegu mustani. Määravaks siinjuures on individuaalsed iseärasused ja vanus. Põrsastel püsivad triibud kuni viienda elukuuni.

 

Kuna Eestis elab metssiga oma areaali põhja piiril, siis siin tuleb tal taluda karme ilmastiku olusid (paks lumi, tugev pakane). Tänu sellele on tal talvekarvastik tihedam ja pikem kui lõunapoolsetel suguvendadel.

 

Suvekarv moodustab harjasjatest pealiskarvadest. Aluskarv puudub täielikult. Paiguti on isegi tumedat paljast nahka näha. Suvekarvas metssiga tundub saledam.

 

Metssea kasukas puuduvad parasiidid. Vähemalt mina pole neid kohanud.

 

Sead on puhtust armastavad loomad. Palju aega kulutatakse enese vannitamiseks. Mitmelt poolt metsast võib leida savi ja pori auke mida regulaarselt külastatakse. Peale vanniskäiku kuivatatakse end vastu nühkimispuid hõõrudes. Nühkimispuudeks on enamasti okaspuud: kuused, männid. Sellised puud on ka infovahetus kohtadeks. Iga siga jätab sinna oma lõhna – visiitkaardi. Sellistelt puudelt võib oskaja silm leida kuldi kihvajälgi. Mida kõrgemale on märk tehtud, seda tugevama loomaga on tegu.

 

Veel pea pool aastat on aega kirja panna lugusid kohtumisest aasta loomaga, metsseaga, kes pole alati Eestis elanud, nagu selgub paleozooloog Lembi Lõugase artiklist allpoole. Meile mitu korda elama rännanud loom on rasketel aegadel Eestist kadunud, et siis jälle tulla. Viimati hakkas siga siin taas tarmukamalt sõrga kinnitama alles 1930. aastatel. Ajakiri Loodusesõber ootabki lugusid nii isiklikest kohtumisest kui ka vanaemalt-vanaisa kuuldut. Mõisaaegsedki lood, mis kuuldud, kõlbavad – ajast, mil ühe imelikku suure looma jälgi metsades nähti, millest keegi ei teadnud mitte kui midagi arvata...

 

Lugusid kohtumisest metsseaga võib saata aadressil:

helen@loodusajakiri.ee.