looduskalender.ee

 

Rukkilill

 

 

Sõites Eestimaa erinevates paikades valides põldude äärseid teid – tabas üllatus, rukkilille võis kasvamas - õitsemas näha vaid väga üksikutel põldudel. Tundub, et mõnigi orhideeliik on tänapäeval sagedamini kohatav, kui meile armsaks saanud rukkilille.

 

Varem nii tavalist „põlluumbrohu“ on tänapäevased taimekaitsevahendid suutnud nii edukalt tasalülitada, et juba sinise õie nägemine taliviljapõllus või sööti jäetud põllulapil sunnib autol pidurit sõtkuma ja fotoaparaadiga põllule tõttama

 

Meie rahvuslill, rukkilillon tegelikult iidne “tulnukliik”, kes kunagi teraviljaseemnetega meie aladele jõudis, väidetavalt juba siis, kui siin põlde harima hakati.

 

Aastast 1968 rahvuslillena küll vaid eestlastele kuuluv rukkilill on sümbolina kasutusel veel mitmetes riikides. Erineval moel on kasutatud ja kasutatakse rukkilille, kui sümbolit veel Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Rootsis ja Soomes. Olgu ta siis erakonna, maakonna, lootuse, sotsiaalse liberalismi või Esimese maailmasõja lõpu meenutuse sümboliks.

Kunagist tülikat umbrohtu on edukalt kasutatud nii ravim- kui värvtaimena.

Siniste õite kõrval on iluaianduses aretatud erinevates toonides valgeid, roosasid ja punaseid õisi, mis vahetevahel ka loodusesse eksivad, kuid ei suuda varjutada taevakarva õite kordumatut ilu. Jumikate perekonda kuuluva rukkilille aretatud vorme kasvatatakse loodusilmelises aias vähenõudliku, isekülvi andva ning pikalt õitseva lillena, mis sünnib süüa ja on pika vaasieaga.

 

Rukkilill  õitses sööti jäetud põllul. Läänemaal Tuudi lähedal