Lillakad valmivad
Foto Arne Ader
Lillakas
Lillakas Rubus saxatilis
Lillakad eelistavad niiskemat ja lubjarikkamat kasvukohta: tavaline nii kuusikutes kui kuuse-segametsades, salumetsades või lodumetsades üle Eesti. Soodsates oludes levib maru kiiresti, kusjuures roomavad võrsed võivad olla täiskasvanud inimese pikkused. Näiteks lageraietel, kus ootamatult paranesid valgustingimused ja juurekonkurents vähenes võivad taimed katta kogu pinnase ning lämmatada isegi puude tõusmeid.
Soomurakate lehed on pisemad, aga lillaka lehtede sarnased, mis on sakiliste servadega ja .kolmetised Lillaka mittepuituvad varred roomavad ning ka juurduvad. Võrsed väikeste ogadega, aga valguse käes kasvanud taimedesse võib takerdudes jalgu kriipida.
Ilusad läikivad ja lihakad punased luuviljad paiknevad varrel ühe kuni viie kaupa – luuseeme suur, aga mahlakas pealispind õhuke. Maitsvad, hapukad, sisaldades kasulikke aineid, aga isu saab nendest varsti otsa.
Linnud söövad neid meeleldi ja levitavad seemneid.
Ilmunud on raamat „Eesti metsamarjad“, autor Taimi Paal. Kirjastus Varrak
Raamatusse on koondatud peaaegu kõik need Eestimaal looduslikult kasvavad taimed, mille vilju rahvas nimetab marjaks. Juttu ei tule ainult söödavatest marjadest, vaid ka neist, mis asjatundmatu ravimtaimeks kasutamise, pahaaimamatu proovimise või söömise tõttu tervisele palju pahandust võivad tekitada. Et lugejal oleks huvitavam, on marjataimeliikide käekäiku vaadeldud kogu leviala ulatuses. Samuti kirjeldab autor, kuidas marjataimi kasutatakse rahvameditsiinis. Taimedest leitud toimeained on teinekord palju tõhusamad ja organismi säästvamad kui sünteetiliselt saadud arstirohud.