Kirjutas Vahur Sepp, metsamees
Foto Arne Ader
Metssead
Metssigade leviku põhjapiir on läbi aegade olnud vägagi kõikuv. 17.-19. saj. (väike jääaeg) Eestimaal neid ei esinenud. Karmid talved muutsid toidu kättesaadavuse võimatuks. Samal ajal oli ka kõrge huntide arvukus.
Metssiga jõudis Eestisse taas 1920.ndail aastail. Nende arvukus püsis pikka aega madal, ulatudes mõnekümnest kuni mõnesaja isendini. 1960 - teks aastateks oli hunt Eestimaalt praktiliselt hävitatud ning umbes samal ajal hakkasid jahimehed metssigadele talvisel ajal lisatoitu andma. Toimus arvukuse hüppeline kasv. 1975 aastal loendati meie aladel 8000 metssea isendit.
Vana - Kreeka mütoloogia järgi olevat jahijumalanna Artemis saatnud Arkaadia rahvale karistuseks tohutu suure metskuldi. Selle kinnipüüdmine oli üks Heraklese „kaheteistkümnest vägiteost“. Inimene on asustanud sigu maakera kõikvõimalikesse paikadesse. Tänapäeval peetakse neid üheks sajast hullemast võõrliigist. Nad põhjustavad taimestiku koosluses muutusi, kohaliku loomastiku arvukuse kahanemist ja isegi liikide väljasuremist.
Eestis on metssiga kodumaine liik, kuid tema arvukust on tarvis ohjata. Ei ole mõistlik, kui tuhandel hektaril elab neid rohkem kui 4-5 isendit.