looduskalender.ee

 

Õnnitleme Kristelit märgilise tähtpäeva puhul!

 

Vahel on tunne, et nüüd oled elus kõik teada saanud ja kõike kogenud, aga siis lahvatab salavägi paigast, kust oodatagi ei oska.

 

Nii tundus mulle, et Kuremäe allikast olen kuulnud kõiki lugusid, joonud ära seitse puuda kristallselget vett ja jaganud allikaga oma ühiseid muresid. Aga minu 50-juubeli eelõhtul üllatas mind allikas hoopis uuest küljest.

 

Kuremäe kuiv allikas

 

Eelmisel esmaspäeval tõttasin Kuremäele, et pidulauas rõõmustada külalisi maailma kõige parema ja tervislikuma veega. Ja kui veeanumaga allikale jõudsin ja sügavalt kahhelplaatidest tiigikesest vett ammutama hakkasin, tabas mind üllatus. Allikas oli tilgatumalt tühi. Täiesti kuiv, ei piiskagi toruotsas ega veekogu põhjas. Kuiv, mis kuiv.

 

 

Kuidas saab ometi selline võimas allikas kuivada? Olen Kuremäel käinud 10 aastat, viiendiku oma elust – toomas joogi- ja ravivett nii talvepakases kui suvepõuas, ja ikka on toru otsast sulisenud kristallselge vesi.

 

Tõsi, raamatu “Eesti allikad” kirjutamise ajal, 2013. aastal rääkisid geoloogid mulle, et allikasse on pandud kolmeotsaline toru, sest kaevanduse rajamise ajal oli allikas kuivama hakanud. Tookord ajasin pikalt jälgi, kes ja mis aastal allikasse toru pani, aga see oli nii sügavalt saladuse hõlmas, et teada ma ei saanudki. Küll kinnitasid kaevanduse rajamise järel tehtud uuringud, et allikat kaevandamine ei ohusta, kuigi see on vaid 3,5 kilomeetri kaugusel.

 

Ja nii see jutt jäi.

 

Aga esmaspäeval tühja nõuga nõutult ringi käies otsustasin asja põhjalikumalt uurida.

 

Omamoodi kummaline oli, et allika suplusmajas oli vesi küll veidi madalam, kuid sama selge ja karge kui varem. Ja kaasa Mikk Sarvega tervisesuplust tehes tuli jõudu pahinal, ka jäljeajamiseks.

 

Kõige loogilisem tundus veekadumise kohta uurima minna kloostrisse. Aga kuna oli kuum päev ja ma olin välja tulnud lühikeste pükstega, siis tundus sobimatu minna õigeusklikke oma kohatu välimusega häirima.

 

Ja siis algas nagu muinasjutt, kus ühe teadmise saad esimeselt vastutulijalt ja ta saadab sind järgmist pärima järgmiselt.

 

Allikate kohta teavad alati kõige rohkem poemüüjad ja poest me kõige esimese teabe ka saime. Lahke naine seletas, et vesi ongi torus ja ikkagi jääb seda igal suvel väheks ja sel aastal keerati see otsustavalt kinni, kuna inimesed viivad vett suurte kanistritega ning praegu ei jätkuvat vett kloostri elutarvidustekski. Aga mingu me küsigu ema Sidorova käest, kes näe, seal kalmistul praegu askeldab.

 

Tänasime ja tõepoolest keset kalmistu kolmekordseid riste paistis üks pruunikas rüüs nunn askeldamas, otse püha tervendava tamme juures. Olen alati veidi peljanud küsitleda sügavalt usklikke inimesi, kartes neid ootamatult oma teadmatusest solvata ja nad on tundunud ka nii eemalolevad. Seda üllatavam oli praegune hetk, mil nunn meie küsimise peale naeratas ja allikast rääkima hakkas. Harras austus inimeste ja allikavee suhtes pulbitses igast tema sõnast.

 

Jah, tema on see, kes peab jälgima kalmistu ja allika korrasolekut. Jah, allikas on toru ja see paigaldati juba metropoliit Aleksiuse ajal, kui nõukogude ajal Kuremäe kaevandust rajama hakati, sest tollased kloostrijuhid pelgasid veest ilmajäämist. Sidemete tõttu toodi Moskvast ja Siberist geoloogid, kes alati vett andva toru allikasse panid ja veevoolu tagasid. Rajati igaks juhuks lähedusse veel teine puurkaev. Nad olid öelnud, et vesi tuleb mingist hõbedasest kihist. Alguses oli iga kümne päeva tagant vett mõõdetud, aga siis oli mõõtja ära surnud ja edasi jälgiti veetaset iga kolme kuu tagant, sest kaevud on suletud raske kaanega.

 

Alguses oli vett jätkunud, aga suviti langeb veetase ohtlikult madalale. Tänavu suvel nii madalale, et vett nirisevat allikast vaid veidi ja seepärast palus kloostriülem kraani kinni keerata. Ja seda antakse vaid aegajalt. Kui me tahame vett, siis kindlasti seda saab, aga meil tuleb minna kloostriülema jutule.

 

Vaatan taas oma paljaid sääri ja otsustame sellest loobuda, ütlen nunnale, et me oleme praegu nagu muinasjutus, kus üks muinasjututegelane saadab nõu saama järgmise juurde ja nunn ütlebki, et kogu elu siin on nagu muinasjutt. Kui ta siia Abakanist kesktalvel saabus, siis kogu klooster oli muinasjutuliselt härmas ja ilus.

 

Ja naine räägib ühe tõestisündinud muinasjutu. Ühel aastal Kuremäe päeval, 24. augustil, kui taas oli vett vähevõitu, aga pühaks tseremooniaks ja Vasknarva ristikäigu lõpuks tõstsid nad pangedega nõud vett täis, hakkas äkki neil päevadel vesi suure hooga jooksma ja hääbus peale seda jälle oktoobrini. Kõik olid imestanud sellise ime üle. Veepõud valitsebki enamasti 1. juulist kuni oktoobrini.

 

Aga et me mitte veeta ei jääks juhatab nunn meid Kaheteist apostli allikale, mis Kuremäe allikast 100 meetrit oja mööda allavoolu.

 

Kaheteist apostli allikas

 

Ja tõesti, juhatatud paigas veikleb pooleteise-meetrise läbimõõduga rõõmus allikas, kust kõik allikalkäijad suure sinise kopsikuga oma veenõusid täidavad. Allikas on veidi lendhõljumit, aga näha on hõbedased üleskeemiskohad ja vesi on sama hea maitsega, kui Kuremäe allikas. Eks ta selle üks osa olegi.

 

Jään allikalt tulles veidi nõutuks ja helistan paevana Rein Einastole. Ta ütleb, et nõukogude ajal oligi kombeks see, et geoloogiainsenere toodi Eestisse Siberist ja meie mehed käisid Siberis, et kõik oleks salastatud ja hästi segane. Seepärast on Kuremäe allika puurtorust vähe infot.

 

Rein ütleb veel, et praegu ongi allikatel halb aasta, sest möödas on kaks lumeta talve ja lumesulamisvesi on kõige suurem allikate toitja. Põuane suvi on muutnud kuivaks kaevud ja allikad kõikjal Eestis. Räägin Reinule, et seda kummalisem oli Ain Kaha teade, et kesksuvel hakkas vett imbuma ammukuivanud Pühalättest, Võhandu algusest. Kuid Rein arvab, et kui allikate väljapääsud sel suvel kuivasid, siis hakkasidki veed väljapääsu otsima mõnest ebaharilikust kohast.

 

Seda suurema põnevusega ma ootan nüüd, milliseid üllatusi allikad sel aastal veel pakuvad. Minge vaadake oma koduallikad üle. Millest nad teile räägivad?