looduskalender.ee

 

Šaakali välimus on midagi hundi ja rebase vahepealset, 7-15 kg raskune, kuni 105 cm pikkuse kerega ning saba on oluliselt lühem kui rebasel

 

Kuna siis ikkagi šaakal Eestimaale jõudis?

 

Kindel on, et nad olid meil juba oluliselt varem, kui esimene kinnitust leidnud tõestusmaterjal Läänemaalt 2013. aastal loomauurijateni jõudis.

 

Tähelepanelikult loodust jälgiv Ullaste mees Andrus meenutab, kuidas ta koos tütrega nägi ja kuulis 2010. aasta lumisel kevadtalvel kodu lähedal oleval põllul “veidralt ulguvaid rebaseid”. Kahtlane see tundus ja ei tulnud mõttessegi loomi siis šaakaliga seostada. Rääkinud sellest tähelepanekust bioloogile, soovitas too siis naljatades tal vähem alkoholi tarbida. Nüüd, tagant järele pole tal kahtlust, et rebasteks peetud  loomad olid šaakalid. Aasta hiljem oli neil pesakond põllu servas olevas kivihunnikus, järgnevatel aastatel, aga mereäärsetes tihedates kadastikes.

 

Praegusel hilissuvel on siinkandis pea igal päeval ja ööl kuulda vanaloomade ning noorloomade häälitsusi.

 

 

Kui palju šaakaleid võib Eestis olla?

 

Kindlalt on teada, et šaakalid pesitsevad Lääne- ja Pärnumaalt. Kui eeldada, et šaakalipaari pesakonnas on olnud keskmiselt 4-5 poega, siis suremust arvestamata peaks Läänemaa paaril olema 2011. aastast alates pea veerandsada järglast, lisaks poegadele veel nende „pojad ja pojapojad“.

 

Pärnumaalt on teada  kolme viimase aasta pesakonnad. Kindlasti võib neid olla kusagil veelgi, sest erineval moel tõestust leidnud teateid šaakalite kohta on tulnud teistestki kohtadest Läänemaalt ja Pärnumaalt ning Saaremaalt, Ida-Virumaalt ja Viljandimaalt. Keegi ei tea, palju neid praegu on.

 

 

Kust ja miks šaakal siia tuli?

 

Lähemad hariliku šaakali asualad on olnud Kaukaasia, Moldova, Ungari, Austria, Tsehhi, Ida-Ukraina. Neis maades on arvukus tõusuteel ning suureneva arvukusega loomaliik otsib uusi sobivaid elupaiku laiendades seeläbi oma leviala. Kuidas šaakalid ühtäkki tuhatkonna kilomeetri kaugusele jõudsid, on justkui ime. Paralleeli võiks tõmmata kährikuga, kelle leviala laienes tohutu kiirusega nii inimese abiga kui „omal käel“.

 

Praegune teadmine laseb arvata, et Kaukaasia juurtega harilik šaakal /Canis aureus/ on meile ise saabunud Ukrainast. Mine tea, ehk mõni isend saabuski „lemmikloomana“ kes hiljem metsa pages aga kindlasti ei saa see olla ainus viis kuidas siinne šaakaliasurkond alguse sai.

 

Helipilt:

Heli taamal häälitsevatest šaakalitest ja ärritunud koerast on salvestatud 2013. aasta märtsikuus Läänemaal, Ullastes Kessu Kärveti poolt.