looduskalender.ee

 

Lepapoid

 

 

 

Suuremad loomad pole lepapuudest suurt huvitatud, aga vähemaid tegelasi sibab lepal alates maikuust, mil lepapoi valmikud talvekorteritest välja ilmusid. Muneti lepalehtede alakülgedele munad, koorunud vastsed sõid lepalehed pitsiliseks, eemalt vaadates on lehed pruunid. Nüüd kondavad uuesti puudel lepapoide valmikud nemad lähevadki talvituma, et kevadel uut aastaringi alustada. Kahjustusi märkame Lõuna-Eestis rohkem, mujal laiguti.

 

Lepatriinulased, keda värvikad poid veidi kujult meenutavad on kõigile armsad, aga röövtoidulised, kes taimekahjureid (näiteks lehetäisid) hävitavad. Poilased on seevastu hoopis taimetoidulised kahjurid, kes võivad palju pahandust põhjustada ning lehed rootsudeni paljaks närida. „Kuulsaim“ poilane on kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata).

 

Poilased on piklikuma kehaga, mitte nii „poolkerajad“, kui lepatriinud. Jalad ja tundlad on veidi pikemad, kui „triinudega“ ja poilaste kõht on kumer. Metalselt sinaka värvusega ja levinum on lepapoi, rohekad hundpoid pole nii sagedased ja nende värvuski võib vahel sinakas olla.

 

Taimedel ronivad poid kartmatult ringi nagu seda teevad värvikad lepatriinudki. Linnud teavad, et kirka hoiatusvärviga putukaid ei maksa torkida sest eritavad mürgist vedelikku sealt ka poide kartmatus. Poivastseid eimaksaks ka suvel uurimiseks kätte võtta - neil on enesekaitseks erilised näärmed, kust eritub ebameeldiva lõhnaga kollakat vedelikku, mis sisaldab sinihapet, mis ärritab isegi inimesel nahka.

 

Teiseks poilaste „kaitsemehhanismiks“ on eneste taimedelt mahakukutamine - ohu korral tõmmatakse lihtsalt tundlad, jalad keha alla ning pudistatakse endid puult, maapinnale.

 

Vaid üksikutel aastatel on nende kahjustused märgatavad nagu tänavu.