looduskalender.ee

 

Aasta looma fotovõistlusele saadetud jäädvustus

 

Metssigade rohkus Eestimaal sõltub eelkõige talve tingimustest ja lisasöötmisest. Huntide arvukus on meil sedavõrd madal, et nemad kärssninadele erilist ohtu ei kujuta. Karu seajahid võivad õnnestuda ajal, mil vastsündinud põrsad viibivad veel pesas. Ilves hoiab sigadest enamasti eemale. Huvi võib ta tunda emiseta jäänud põrsaste vastu. Niisiis metssigade arvukus meie aladel oleneb eelkõige jahimehest.

 

Jahinduse peamisi ülesandeid on hoida tasakaalu rohusööjate, lihasööjate ja inimühiskonna vahel. Vahel juhtub, et jahimehed tasakaalu hoidjana ökosüsteemis, ei saa hästi hakkama. Näiteks tänu väikekiskjate (kährik) rohkusele vohab meie metsades kärntõbi, madalseisus on soo ja veelindude, jäneste jne arvukus. Tean vähemalt ühte jahimeeste seltskonda, kus jaht väikeulukile koertega on keelatud, kuna selline tegevus võib häirida metssigu. Samas söötes sigu söödame ka kährikuid…

 

Jahimees otsib jahist eelkõige emotsiooni. Emotsiooni saab tänapäeval ka müüa. Järjest rohkem kogub hoogu jahiturism. Metssigu on hakatud toitma aastaringselt. Tänu sellele on nende arvukus tublisti kosunud.  Metssead muudavad taimekooslusi (köömned on looduslikest kasvukohtadest kadunud, käpalised sigade erilise tähelepanu all jne.). Lisaks taimsele vajab metssiga ka loomset toitu: kahepaiksed, roomajad, maas pesitsevad linnud, hiired, jänesepojad jne.

 

Eelneva jutu kokkuvõtteks tahaks ütelda, et looduslik tasakaal on paigast ära suuresti tänu inimese tegevusele. Loodusel on kombeks end ise korrastada. Väikekiskjate puhul toimis edukalt marutaud. Kui inimene selle kõrvaldas, siis tõusis päevakorda kärntõbi. Metssigade surmatõbi - aafrika seakatk on ilmselgelt inimese loodusele tehtud vigade parandus.