looduskalender.ee

 

 

Aasta looma ümarlauas räägitu anname edasi järjejutuna. Ümarlauas istuvad  jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts, tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe, metsavana ja jahindusjääger ning loodusretkede korraldaja Vahur Sepp, zooloog ja metssea käitumismustrite uurija Ragne Oja, Looduskalendri toimetaja Gennadi Skromnov ning ajakirja Loodusesõbra toimetajad Helen Arusoo ja Mats Kangur.

 

Kuidas püüda kiiresti suurt hulka metssigu, ilma et häiritaks metsaelu ja et katk ei pääseks Eestis edasi liikuma? Lahenduseks oleks püünisaed. Mitte igasugune aedik, vaid eriline. Tõsi, ka sinna püütud sead tuleks maha lasta, ent paraku ka teiste jahipidamisviisidega kaasneb tänavu hukkamine nagu eelmises ümarlauas tõdesime.  Sest kohustuslikud küttimisnumbrid on suured. Siiski on püünisaedadel üks eelis: siga ei jookse üle “riigi” ringi ning  katku levimise üle on võimalik saavutada kiirem kontroll.

 

Gennadi: Räägime püünisaedadest.

 

Vahur: Algatuseks tahan küsida, et kas te teate, millest jutt käib? Kas keegi on teie hulgast näinud metssea püünisaeda?

 

Andres Lillemäe: Mina olen näinud.

 

Vahur Sepp: Milline see aed välja nägi?

 

Andres Lillemäe: See oli umbes 2x2  meetrine tara, kus oli rauast languks, nöör läks söödakohta, teivas oli vastu seina, seakari läks sisse, uks langes kinni. Sisse jäid suur kult, emis, 6-7 kesikut ja põrsad. Kult oli hommikuks oma kihvad ära tagunud, ülejäänud kari oli jooksnud ninad vastu seina puruks. Emis läks “lolliks”, kui esimene põrsas ära kütiti sest ta nägi, et ei suuda oma põrsaid kaitsta - see oli jube pilt.

 

Vahur Sepp:  Minul on konstrueeritud teistsugused aiad, mis on teise tööpõhimõttega. Kuna ma vene ajal pidin umbes 100 siga aastas küttima, siis ma ehitasin viis püünisaeda, mis sai välja töötatud katsetamise käigus.  Nad on ovaalse kujuga, kahes otsas väravatega. Sellises aias on mul kõige rohkem olnud sees 24 siga. Selline püünisaed töötab valikuliselt – karjast jäävad välja juhtemised! Sest nad jäävad välja valvama.  Miks aed on ringikujuline: nelinurkses aedikus jooksevad loomad nurka kokku ja saavad viga.  24 siga maha lasta – olen nõus – see pole jahipidamine. Aga kui sa lähed metsa seda 24 siga maha laskma, kui kaua kulub selleks aega?

 

Andres Lillemäe: Kuu aega või rohkem.

 

Vahur Sepp: Ja sa segad metsaelu. Päris kindlasti ei suuda keegi ainult kantslijahiga sea arvukust alla viia. Lased ühe metsea ära, nädal - kaks ei näita söödaplatsil ennast ükski loom – kui kaua sa pead seal passima? Aedikuga püüdes metsaelu ei häiru. Olen täiesti nõus, et juhuslik aed seapüügiks ei sobi. Ma ei ole kunagi näinud sellist asja, et kult oleks koos karjaga aias. Mina püüdsin kesikuid, aga emised jäid  püünisaedikust välja.

 

Tõnis Korts: Mina toetan Vahurit. Aga miks me oleme olnud selle püügivahendi vastu sest see eeldab professionaalide tegevust. Kui igal sellisel aial oleks professionaalne jääger, siis oleks hoopis teine lugu. Selline püük oleks äärmiselt efektiivne ja viiks metssea arvukuse alla. “Asjaarmastajatel” püünisaedadega tegutseda pole põhjust.

 

Gennadi: Jäägrid annab päris kiirelt välja õpetada. Tegu on nn ühekordse taudiaegse meetmega - hädaolukord! Üle Eesti kümmekond jäägrit, kolmepäevane praktiline koolitus, kuidas ehitada ja küttida söödaplatsidel ning kiirelt tegutsema, aga kaasnevaid lahendamata küsimusi jagub (SAK proovid, lihakehade säilitamine jpm).

 

Tõnis Korts: Kasutada saab söödaplatse?

 

Vahur Sepp: Jah, ma söötsin aastaringselt neis aedades. Püünisaedade osas tegin ettepaneku juba möödunud aastal ning lootsin, et võtaksime talvel 2014/2015 sigade arvukuse alla, nii et katk ei jõuaks lautadesse. Olin esialgu nördinud, kui mind kuulda ei võetud, aga siis sain aru, et see mees, kes oleks sellise ettepaneku teinud ja arvukuse tõepoolest alla viinud,  oleks ikkagi ära “lintśitud”. Talle oleks siis öeldud: noh, katk ei tulnudki! Aga mida sina tegid....!! Kellelgi on vaja sotsiaalset julgust, et üldse selliste lahendustega välja tulla.

 

Gennadi Skromnov:  Suht sarnaseid püünisaedu kasutavad põhjapõtrade kasvatajad ja sarnaste eesmärkidegta.

 

Vahur Sepp: Eelmisel aastal, kui tahtsin oma jahindusringkonnas püünisaedikust juttu teha, öeldi mulle, et tead Sepp, ära seda praegu siin räägi, äkki mõni võtabki kätte ja teeb.  Me ütleme sulle: see katk läheb ise üle, see läheb ise üle!!!!!!!

 

Tõnis Korts: SAKi probleemist arusaamine on  piirkonniti väga erinev. Ühe päevaga seda ei muuda. Kui ma vaatan Eesti kaarti ja taudi leviku kaarti, siis näen, kuidas  inimeste arusaamad on muutnud vastavalt katku levikule. Erinevused on totaalsed. Valgamaal ja Viljandimaal on meeste küsimused täna teistsugused, kuna katk on juba üle käinud ja metssigu pole. Lilli jahiseltsi mehed küsivad: kas me desinfitseerime söödaplatsid ära juhuks, kui mõned muud metssead tulevad, et nad ei nakatuks?  Seal on mehed kõigest aru saanud. Hiiumaalt või Läänemaalt aga tuleb küsimusi nagu enne katku saabumist.

 

Vahur Sepp: Praegu on kaks valikut: kas laseme katkul õiendada metssigadega või  saame kontrolli enda kätte. Viimasel juhul suudame säilitada siin Eestimaal mõned piirkonnad, kuhu katk ei jõua - hoiame sigade arvu madalana, kuni katk mööda läheb.

 

Järjejutt jahimeeste ümarlauast jätkub.