looduskalender.ee

 

 

 

Talve eel rändavad laululuiged, valgepõsk-lagled, siidisabad ja paljud teised. Rändavad ka rotid.

 

Suveks põllu servadesse, metsatukkadesse ja jõgede kallastele pagenud rändrotid naasevad talveks inimeste juurde, et külmal ajal oleks kergemini saadaval toit ning soojem ulualune.

 

Muistsetele Eesti aladele olevat koduhiir saabunud juba viikingite laevadega. Esimesed rändrotid saabusid siia samuti meredel seilavate alustega, kuid üle poole aastatuhande hiljem – 18. sajandil. Muljetavaldava kohanemisvõimega võhr on tänaseks levinud kogu maailmas, närilisest kosmopoliit puudub üksnes karmi kliimaga polaaraladelt. Nii erinevates tingimustes saab ellu jääda vaid väga tark, leidlik ja plastiline loomaliik – olgu kohaks siis vesine vaenlastest kubisev vihmamets, Šotimaa kõletuuline asustamata saar või mõne hiigellinna pime kloaak.

 

Rändroti paturegister on pikk: haiguste levitaja, majade süütaja, toidu hävitaja või solkija, unerikkuja ja lennu- ning laevaliikluse häirija... Tõesti leidlik loom. Siiski pole võhr ainult sigaduste punuja ja kahjur. Tean Indoneesia näitel, et Sulawesi saarel saab perenaine turul käies oma perele valida toiduks kergelt või tumedalt röstitud rändroti, osta saab samuti rotijahimeeste poolt öises vihmametsas tabatud värske saagi. Väidetavalt lausa viiendik kogu maailma elanikkonnast sööb rotte.

 

Uute ravimite arendamisel on rändrottidest palju abi olnud ja lemmikloomana on nad pakkunud nii meelehärmi kui ka palju rõõmu. Aga ikkagi vist lähen ja panen rotilõksu ülesse.

 

 

Eesti aladele saabus kodurott arvatavalt kaheteistkümnendal sajandil, levis kiiresti üle maa, muutudes kõikjal tavaliseks. Kaheksateistkümnendal sajandil jõudis meile rändrott, kes on kodurotist agressiivsem ning asus kodurotti välja tõrjuma. Seetõttu ongi kodurott kaasajal levinud vähearvukalt pigem Lõuna- ja Kagu-Eestis.