looduskalender.ee

 

 

Talikoonlased on väikesed, kõigest 4–5 mm pikad haruldased putukad. Neid võib leida vaid põhjapoolkera jahedatest metsadest. Nad on külmaga sedavõrd harjunud, et võivad kiiresti soojusse surra, kui inimene peaks neid kas või mõne minuti peos hoidma. Aga välimus on neil selle eest tore. Tillukese pea kahel küljel on suured silmad, millede vahelt ulatuvad välja pikad peenikesed tundlad. Suiseid kandev peaosa on veninud välja pikaks koonuks. Sellest ka nende nimetus – koonlased.

 

Isase talikoonlase seljalt leiame naljaka kaarena tagakeha kohale ulatuvad tiivad. Lendamiseks need ei sobi, kuid paaritumisel aitavad emasel isase selga ronida. Tagakeha tipul on isasel putukal ülespoole suunatud küünistepaar, mis on vajalikud paaritumisel emase kinnihoidmiseks.

 

Emane putukas on isasest tüsedam. Tiibadest on alles vaid aimatavad köndikesed. Tagakeha tipust ulatub välja esimesel pilgul ohtlikuna näiv oga, mis on  vajalik abivahend munade paigutamiseks samblavartele. Munadest koorunud vastsed peavad kasvama kaks aastat, et neist saaksid valmikud. Söövad nad seda, mis teistest üle jääb, olgu tegemist taimede või loomade jäänustega.

 

Talikoonlaste valmikuid võime kohata vaid talvisel ajal – sügiskuudest hiliskevadeni. Suurte miinuskraadidega nad välja ei tule. Kui aga temperatuur tõuseb nulli ligi, on nad kohe lumel oma asju ajamas.

Kas ka meil, inimestel, on sellistest ebatavalistest putukatest midagi õppida? Kindlasti seda, et maailm on täis lõputuid võimalusi. Tuleb vaid stampidest lahti saada ning midagi  uut välja mõelda.

 

 

Uut saab õppida ja vana meelde tuletada loodusfotokoolitusel 30.01-1.02 fotode autori Urmas Tartese Meistriklassis. Ja seda just sellise looduse keskel, kui ülemisel pildil Suure Munamäe tipust vaadatuna. Kas siis ka ilm selliseid kaadreid lubab, on õnneasi!