looduskalender.ee

Nädala neli kevademärki:

 

 

Ükski uks ega lukk ei hoia enam kedagi toas ja linnulaulu kostab nüüd ka läbi akende. Üks kuldnokapaar on asunud meie aknaalust tuulekasti usinalt täis toppima, viis-kuus teist tähiskuuelist saadavad seda tegevust valju vilistamisega – üks neist tegi just täiesti peoleo häält, nii et pidin pea aknast välja pistma, et ostida pilguga kollakuuelist. Kägu pidi Pärnumaal kohal olema, aga kukkumisest veel hoidub. Ja pääsukesed tulid päevasoojaga nädala lõpul kõikjale Eestisse. Rästal on neli muna pesas. Kotkakaamerast on põnev vaadata, kuivõrd ennastohverdavalt Sulev ja Linda oma poegi toidavad ja sätivad. Konnakotkaperel on juba muna pesas ja kolmapäeval tassiti pessa... mutt!

 

Pajude õitsemise aeg on jõudnud nüüd ka siia Ida-Eestisse, igal juhul tulevad mesilased juba mesitarusse tagasi kollaste kintsudega. Ülaste valevus on jõudnud tasapisi Kesk-Eestisse. Metsamees Vello Keppart kirjutab: „Möödunud teisipäevalolid esimesed võsaülase õied Luua pargis soojas kohas lahti. Sõstarde ja toomingate pungad on varsti "hiirekõrvades", mustal sõstral ja tikritel ongi juba hiirekõrvad. Jalakas ja künnapuu alustasid õitsemist nädalavahetuse soojade ilmadega.“ Häädemeestel õitsevad juba varsakabjad, Sagadi lossi soojas varjus ka esimesed kannikesed.  Põllud... jah, paljud põllud ei kanna veel traktorit, aga sealsamas kõrgemal kohal künnab raudruun nii, et tolmupilv sabas. Põllutööde kohta ütleb Mikk Sarv, et vanarahval oli kombeks 1. mail ube külvata – samas on see hea päev ka asjades selguse saamiseks: „Tulge appi Minu Eesti mõttetalgutele Eesti riigi „uba“ üles otsima!“

 

Põdrad ja kitsed on äkki kuhugi kadunud. Vaid üksikud noored uitajad on liikvel, põdramammad on kohe-kohe sünnitamas ja oma eelmise aasta pojad eemale peletanud – küllap satub mõni põdrapoiss varsti ka linnatänavale liiklusmärke nuusutama. Jänesetrall käib nurmedel jälle hooga, pikk-kõrvadel käib üks pidev pulm. Turvakodu karupojad kasvavad jõudsalt ja kasuema Kaja kirjelduse järgi: „Ronivad, rallivad, mängivad mõnuga ja hammustavad... üks mõmmikutest kipub kogu aeg teiste toidu kallale ja kui teda korrale kutsuma minna, siis lähevad hambad käiku – aga eks nad metsloomakesed olegi J.“ Turvakodusse sattus eelmisel nädalal ka üks hull metsisekukk, kel miskipärast enam jalad ei kanna.

 

 

Konnad on teel ja konnad on vees. Kõrvulukustavat konnakontserti veel kuulda pole, aga esimesed rohukonna kudupallid on juba väiksemates lompides, neis, mis varem lahti sulasid. Tundub, et kõik latikad on nüüd Peipsist jõgedesse ja luhtadele pagemas, et kudemisega alustada – kui nad suudavad läbida kalameeste kadalipu. Ja tundub, et särjepüügiks pole praegu vaja muud, kui kaldalt kalale ussi näidata. Aotäht on selgeks saanud, et tema töö on enne õnge heitmist ussi peale sülitada... ja järgmisel hetkel ära joosta, kui helklev kala veest kerkib... Nurgeliste tiibadega kalakotkas troonib selle kõige kohal.

 

Kodumaised papagoid – kuldnokad mängivad kase otsas praegu maha aasta jooksul kuuldut. Kui eelmisel aastal oli Kaja Kübara sõnul Nigula kuldnokkadel meelishääleks kaagutamine, siis sel aastal sookure turluut, populaarseim aga väänkaela piibitamine. Vilusi vilistajad aga üritavad jäljendada lipumasti nöörikõlinat või siis Mustvee kirikukellade kõla. Mida oled Sina kuulnud või vilistajale õpetanud?

Üle-eelmisel aastal ei jõudnud ma volbriõhtul enne sauna, kui kell 12 öösel. Ja kui ma esimese sahmaka leili viskasin, siis kostis keriselt nii vali vile, et kahmasin oma asjad ja lidusin toa poole. Mikk veel aasis, et näe ei osanud endale uusi rõivaid küsida – „üksi, üksi õekene“. Nõidade üheks väe kogumise viisiks ongi valjult endale vilistades abilisi kutsuda. Väge saab ka asju vilistama pannes, kas siis tuulevurriga või viliseva kiviga. Otsige võimalikult kandiline lutsukivi, seda lagedal väljal või „nelja tee ristil“ pikki teed lutsuna heites kostab vahva vilin.