looduskalender.ee

 

 

Kuu aega tagasi rõõmustasid ajalehed meid teatega, et Jaapanis on õide puhkenud kirsipuud. See on päikesetõusumaal tõeline rahvuslik pidupäev. Nüüd on õitevahus pidu jõudnud ka Eesti aedadesse.

 

 

Eelmise nädala kõige naljakam lugu juhtus kolmapäeva öösel kell pool neli... siis kui nooremat sorti täiskuu mind üles ajas ja akna lahti lõin. Aknast kostis kõige ehedam laululahing – linnulualu eurovisiooni 2002. aasta võitja ööbik ja kõige tavalisem kodumaine rasvatihane andsid üksteise võidu. Ja mis seal salata, kangem oli kollakõht! Punase sabaalusega sirguke laksutas ja piitsutas mis jõudis, aga sitsikleit käis sel ööl kõigest üle. Lõpuks ööbik loobuski ja jäi sootumaks vait, kuid järgmistel öödel on ta laulnud üsna konkurendi laulukõlalist laulukest.

 

 

Kõige enam rõõmu teevadki praegu linnud. Üks linavästrik käib kikivarvul kiviaial, küllap seal kuskil vahel on tema pesa. Mõlemad kuldnokad istuvad hiirvaikselt pesal ja vilistavad papad on äkki kusagile kadunud. Kui Aotäht meid liivakastist hõikab, siis laseb selle kohal rippuvast pesakastis hauduv kuldnokaema küll porisedes jalga, kuid naaseb peagi munadele. Mall Värva aga teatab, et tema kuldnokad on sel aastal kiired olnud, munakoori võis leida juba 30. aprillil. Eriti vali on praegu lehelindude laul – väike-, salu- ja mets-lehelind seavad lauluga oma pesapaiga piire. Mikk Sarv õpetab, et sel viimasel oli vanal ajal vahva nimi – siristaja lehelinnuke – selle nime järgi on teda ka laulust lihtne ära tunda.  

 

 

Kuigi rohelise võidukäik jätkub, on sellesse helerohelusse ilmunud kenad kollased silmad. Paiselehed lõpetavad õitsemist, kõikjal on päikeserattad lahti löönud võililled. Kraavikaldad ja luhad on konnakapsakollased – kõik kes on suutnud end üle kevadise suurvee upitada on oma viis kroonlehte avanud. Valgete võsaülaste kõrval on üha enam kollaseid ülaseid. Niidul õitsevad nurmenukud. Aga metsa all on lahti ka kopsurohud ja kannikesed, järvekaldal hiirekõrvad ja kollakad. Teeperved on täis põldosja pikki beeže kevadvõrseid. Praegu on ka lihtne määrata puid, teistest eristuvad selgelt veel raagus tammed, saared ja haavad. Esimesed toomingaõied on lahti.

 

 

Sääsed veel ligi ei tiku, aga esimesed parved juba koonduvad. Aga liblikailu läheb täiuslikumaks. Eelmisel nädalal oli lennus juba valge oranžide tiivanukkidega koiduliblikas ja ka naeriliblikas. Nõgeseliblika kevadine kirju põlvkond tegi esimese tiiru. Ja mis kõige imelikum, kaskede otsas ripub niidikeste küljes juba röövikuid. Kedrikuröövikud on mu vaarikaistandikus kohe palju. Aga ka ööliblikad lendavad – õhk oli eelmisel nädalal piisavalt soe. Kevadseeni mul sel aastal leida ei õnnestunudki. See-eest on kalu lõputult – reede õhtul lõid soojas järvevees latikad lupsu, nii et hõbedane külg kõrgel õhus.

 

 

Grillitud vorsti ja lihakõrbehaisu on nüüd kogu loodus täis. Hooaeg on alanud. Aga proovige poesüte asemel männikäbisid, annavad head soojust ja hõõguvad käbid on imeilusad.

 

Määrdunud käed ja plekilised riided võilillede õitsemise ajal on emade pidev peavalu. Teeme asja aga mõnusaks. Kui võililleõiega on kontrollitud kurgu alt kas ikka head eestimaist võid on söödud, mitte transrasvu sisaldavaid määrdeaineid, kohukesi ja jäätist – siis võiks lillemahla varrest pigistades joonistada käele... päikese ja kallima nimetähed ja keerulised keemiavalemid... Head kollast taimemahla tuleb ka vereurmarohust, aga selle võiks jätta soolatüügaste peletamiseks.