looduskalender.ee

 

 

„Loks-loks-loks,“ lendab parv käbilinde ärevalt üle mu pea. Justnagu sihitult sebiv parv tuleb peagi lennates tagasi. Ikka metstukast metsatukka, sooviga käbidele nokk taha ajada.

 

 

Käbilindude suuremate kampade tulemine viib alati mõtted lähenevale talvele. Kas Põhjalas on juba nii külm ja vähe toitu, et nad siia jõuavad? Aga käbihimureid on nüüd teisigi – suur-kirjurähn tuleb, männikäbi nokas, pistab selle remmelga oksaauku ja tokk-tokk-tokk. Ikka ühelt poolt ja teiselt poolt, kuni äralüditud käbi maandub puu all olevasse käbihunnikusse. Imelik, aga suvel ei paistnud käbid rähne erutavat. Tegelikult on käbisaak okaspuudel sel aastal suhteliselt nadi. Männid ise on vanade okaste kolletumise tõttu praegu tõsiselt kollaselaigulised. Kuuskede kevadine üraskilaine on oma töö teinud – kes läks, see on krõbekuiv ja kes üle elas, sest võiks veel linna jõulupuugi saada.

 

Linnurahval on tõsine kiire taga. Tiibade vihinal tõtatakse lõuna poole. Põldlõokesed lähevad suisa liiri-lõõri lauluga, väike-lehelinnud silk-solki visates. Rannamännikus on kuulda pöialpoisse ja ka esimesi rändavaid sabatihaseid. Rasvatihased on me toidumaja omaks võtnud ja kui päevalilleseemned lõpevad, siis taotakse pekitükk ribadeks. Lisaks... jah, kangutavad nad uksepiida taha pandud kaitsvad poolemeetrised pihlakaoksadki välja. Ma kahtlustan, et iga selline oksake kaalub tunduvalt rohkem kui rasvatihane ise. Kuldnokad on millegipärast võtnud nõuks aga põhjapoole tagasi rännata, ikka päris suurtes parvedes. Lindur Uku Paal luges laupäeva hommikul kolme tunni jooksul Mehikoormas kokku üle 150 tuhande lõuna poole rändava metsvindi. Lisaks veel pea tuhat pasknääri. Need pasknäärid aga, kes end rännule pole pühendanud, need tassivad tõrusid... käredalt itsitav ja inimese vaatevälja ilmumise üle pahandav hääl kostab kaugele.  

 

 

Taimeriigis olulisi muutusi tegelikult pole. Lehti aina langeb..., samas puhkeb koristatud viljapõldudel aina uusi õisi. Ja karjamaalgi õitsevad taas ristikud, kortslehed, kurerehad ja hunditubakad. Hundinuiad paljastavad aga tiikides vähese vee tõttu üha enam oma valgeid jalgu – nii, et alumine osa on puhta kondikarva, samas on rohelise lehelehviku vahel ka võimsad pruunid nuiad. Miski on metsas kõik sõnajalad ära kortsutanud, lodude uhke troopiline loodus on asendunud kuivkollasega. Lehevärvi kiireim muutja oli sel nädalal aga paju, kohati on nad juba erkoranžid. See-eest lepp püsib endiselt sügavroheline, vaid üksikud pruunid lehed puu all annavad aimu sügisest.

 

 

Kuigi vihma sajab palju ja hooga, on hommikune päikesetõus enamasti järvel pilvetriipudega punane. Vihmasadu ja päikesepaiste korraga on igapäevanähtus, sageli rullub sajupilvest lahti ülisärav vikerkaar, eelmisel nädalal nägin koguni sellist, millel olemas täiskaar ja kummalgi pool külgedel lisasambad. Siis kui vihma parasjagu ei saja, teeb külma, temperatuur vajub päris tihti juba alla 10 kraadi – ja reede hommikul tundus kahes lohukohas koguni rohi kuidagi valge ja külm olevat. Sääsed, kes veel nädal tagasi igal võimalusel oma noka su ihusse pistsid, poevad nüüd akendest sisse, pimedasse nurka, talvituma. Kummalisel kombel on aga õhtuti ritsikasirin üks helisevamaid hääli. Muidugi, eks suvi ju kestab veel... Aga kohe, kolmapäeval, 23. septembril kell 0.18 algab sügis ja puud saavad kõrgemalt poolt käsu lehed langetada.

 

 

Sügisel pole sirgeselgsusest sentigi kasu. Teate ju, kuidas seenemetsa minnes alguses ringi jalutades tundub, et mitte ühtki seent pole metsas. Ja piisab vaid mõnest kummardusest, kuuseoksa alla piilumisest, kui näete endale vastu naeratavaid kukeseeni. Mikk Sarv lisab seda nõuannet andes, et nõndasamuti tuleb kummardada põllu ees – pea austusest maas sikutada üles porgandid ja peedid. Kummardu ja sulle antakse.

Seekordne sügismäng on idee laenanud koeraomanikelt, kes praegu peavad palehigis koertelt takja- ja ruskmeseemneid eemaldama. Seome pika villase või fliissalli endale taha ja läheme mereranda või metsa alla jalutama. Kodus nokime salli sinna kinnijäänust puhtaks – hea oleks saagu uurimiseks appi võtta luup. Leida võib lisaks eelmainitule veel karvaseid madaraseemneid, puulehti, okkaid, mõne lutika ja ehk lepatriinugi. Põnevat avastamist pikaks ajaks.