looduskalender.ee

 

Nagu viimasel ajal tavaks – talveilma pole. Oleme selle tüütu, kuid teatud mõttes mugava ilmaga ära harjunud. Samuti linnud, kuid sulelised on siiski ka segaduses: oleks nagu viimane aeg lõunasse kiirustada, aga soe ju veel – mida teha?! Lääne-Eestis ja saartel on linnumeeste andmetel kord aga täiesti käest ära. Hallhaigrutest, tikutajatest, kuldnokkadest, põldlõokestest, käblikutest, punarindadest jt. ei maksa rääkidagi, sest enam kui sajaisendilistel kiivitajate, suur-laukhanede ja valgepõsk-laglede parvedel on ikka veel Eestis tegemist!

Harjumaal on linnuelu siiski enam-vähem kontrolli all. Siin-seal võib mõnda mets- ja põhjavinti ning suurnokk-vinti näha. Lisaks talvikeste salku, üksikuid punarinde ja käblikuid. Vahel võime urvalindude ja siidisabade parvedele või siis hangelindudele trehvata, aga nemad on ju põhjamaa saadikud. Hea õnne puhul õnnestub ehk ka kakku või viud näha. Üks pihlakal saaki passiv hiireviu laskis meid paari päeva eest tavatult lähedale – oli hommikune aeg ja eks nälg näpistas. Muide, vaatluskoht oli viul oskuslikult valitud: parajalt kõrge põndak talulähedasel põllul. Veidi kaugemal olid hiireurud liigveest üle ujutatud ja neid kohalikke uruhiiri päästis uppumissurmast vaid seesama mäenukike…

Mõne päeva pärast peaks ilm tasapisi külmenema ning see sunniks mitmeidki linde uuesti liikvele. Seni saab Tallinnas vahete-vahel aga musträsta laulu nautida. Poolehäälset küll, kuid piisavalt kaunikõlalist.