Foto: Arne Ader
Suur - kirjurähn.
Rähnid käivad toidumajade juures ikka maiustamas.
Isaslindude värvikaks tunnuseks on punane laik kuklal, seega on Arne fotol tegu isaslinnuga. Must pealagi ja seljasulestik, valged laigud õlgadel, punased sabaalused suled ja seda nii emas – kui isaslinnul, päris kirev kostüüm praeguses looduses, aga veidi vähemvärvikas, kui leevikese isaslinnul.
Metsas on talviseks toiduks enamalt jaolt okaspuuseemnetest. „Sepikojad“ asetsevad - puukoorte pragudes, kännutüükal, oksaharude vahel, kas okas-, leht-, aga ka kuivanud puudel. Käbi kiilutakse otsaga ülespoole, puhastatakse alul ühelt poolt seemnetest, keeratakse ringi ja lõpetatakse teine külg. Töödeldud käbid näevad „sepikodade“ jalamil sasitud välja, vaid käbi alumine ots jääb puutumata. Suur – kirjurähni „käekiri“ erineb täiesti hiirte poolt näritud käbidest.
Suur – kirjurähnidel läheb hästi ja hinnanguline talvine arvukus võib küündida kuni kolmesaja tuhande linnuni.
Balsnack´il on isegi selline
suurem rasvapall rähnidele mõeldud. Kasutavad küll, läbiproovitud.