looduskalender.ee

 

Jääkosklad.

 

Jääkoskel

Mergus merganser

 

Seirekaamerast on jääkosklaid aegajalt näha, kui kaamerapildis jäävaba vett. Sukelpartidel ja jääkoskla kehakuju annab juba sellise märgi pole talvise toitumisega probleeme. Sukeldumine pealt kümne meetri sügavusele annab toiduleidmiseks pea alati võimaluse. Kalastaja „tööriistad“ peavad head olema  - pikk, kirsas ja konksja otsaga nokk, lisaks mõlemal nokapoolel hulk väikeseid, tahapoole suunatud „hambaid“ ikka tõsine relv. Lennupilt on kiire, väljasirutatud kaelaga.

Emaslinnu pea on pruuni värvi, ujudes punakaspruun tutt kuklas, millega isaslinnul eputamist pole. Valge nokaalune. Sulestik tuhkjalt hallikas veidi tähniline, kõhualune hele.

Nokk ja jalad on mõlemal punakad.

Isaslinnu pea on must küütleva rohelise läikega, pealael mõned pikemad suled, mis tutti ei moodusta. Selg rohekasmust, tiivad hallid, õla poolt valged, musta esiservaga. Pesitsusaja lõpuni rindmik ja küljed sümpaatselt roosakad.

Hetkel liiguvad rannikul, aga ilmuvad jäämineku järgselt sisevetele. Mai alul peame aru jääkosklate pesitsemise teemadel, tuletage meelde, kui peaks ununema.