looduskalender.ee

 

Sookured.

 

26.märtsil Saue seirealal ringi liikudes veendusime, et avamaastik oli endiselt täielikult lumme mattunud, metsadest rääkimata. Vaid mõnel kraavikaldal või teepervel võis siin-seal üksikuid tillukesi lumevabu maalapikesi märgata. Linnud seal aga puudusid. Ainult üks rohevintide ja talvikeste segasalk tegutses asjalikult karjalauda juures - seal oli, mida nokkida. Salgake kiivitajaid, enamus kuldnokki ja kõik paarkümmend põldlõokest esinesid ainult ülelendudel. Viimased lasid laulugi lahti. Eriti lauluhoos oli aga üksik nõmmelõoke.

Kaks hiireviud ja piki jõesängi lendav hallhaigur meid igatahes ei üllatanud. Aga kui me kahte kõrvuti kõndivat sookurge pikalt vaatlesime, näis vaatepilt lausa ebareaalsena - see kurepaar oli küll täpselt oma iga aastasele pesapaigale saabunud, kuid kõikjal ümberringi lasus vähemalt 40 sentimeetri paksune lumevaip. Lumes sumama linnud ei pidanud, sest koorik kandis neid peal, aga eks nad ikka parasjagu nõutud olid. Mida teha? Tujutult prooviti ka trompetit ja mitte asjatult, sest Keila jõe tagant kõlas kahehäälne vastus - ka sealne kurepaar oli kohale jõudnud!

Hiljem teeäärselt lumehangelt kolme hangelindu jälgides tõdesime, et vähemalt siin oli kord majas: need linnud hoidsid oma nime igati au sees. Tänased sookured vääriksid aga pigem lumekure nimetust. Loodame, et need ja paljud teised rändelt saabunud sulelised elavad tänavuse lumise üllatuse üle

 

Merikotka pesakaamerast on mõne päeva jagu sookurgede hääli kuulda.