looduskalender.ee

 

Põldvarblane kodulävel.

 

Põldvarblane

Passer montanus

 

Kõige vastutusrikkamaks ajaks lindude elus on teadagi pesitsusperiood. Pesapaiga valikul on kõikidel liikidel paljude põlvkondade jooksul välja kujunenud oma tüüpilised kohad, kus järglaste ülesse kasvatamine peaks õnnestuma. Aga alati leidub nii saamatuid, kui ka taibukaid pesitsejaid. Samuti neid, kes on otsustanud eriti innovatiivsete lahenduste kasuks.

 

Harjumaal, Saue ja Saku valla maadel on näiteks aastate jooksul kõrgepingeliini mastidel pesitsenud valge-toonekurg, hiireviu, tuuletallaja, kaelus-turteltuvi, ronk ja hallvares. Raudteeliinide betoonpostid hõivati hakkide ja kuldnokkade poolt kohe pärast elektrirongide liikluse avamist. Tundub, et viimasel ajal on elektri ülekandeliine aina enam ja enam ära kasutanud põldvarblased. Nimelt on maal järjest suurenenud väikeste trafode arv, mis külades ja üksikute talude juures kõrgepinget, madalpingeks 400V peale muundavad. Paaris kohas tegid põldvarblased kiiresti kindlaks, et karprauast valmistatud trafode alus sobib nende pesapaigaks lausa suurepäraselt.

Koduvarblase arvukus maal tasapisi muudkui kahaneb, kuid põldvarblane see-eest levib. Ainult et pesapaiku jääb üha vähemaks, sest ega kaasaegsete elamute juures enam selliseid pesitsemisvõimalusi pole, nagu vanade talumajade juures leidus. Seega pole ime, et ühe või mõne taibuka värvupaari edumeelne avastus liigikaaslaste poolt järjest enam rakendamist leiab. Vähemalt meie vaatlusalal on selle uue pesapaiga kasutuselevõtu levik hästi jälgitav. Tänavu keksleb oma karpelamu avade ees mullusest veel rohkem valveelektrikuid-varblaseid…

Ent pesi rajatakse ka mujale. Nii on ühe valge-toonekure pesa väliskihi okste vahel püsivalt iga-aastase koha sisse võtnud kaks-kolm põldvarblaste paari.