Päevapaabusilmadest
Foto: Arne Ader
Päevapaabusilm
Päevapaabusilm |
Juulis koorusid selle suve esimese põlvkonna valmikud. Kuidas sedasi, kui aprillist kuni juunini olid päevapaabusilmad lendamas? Asi lihtne, talvituti valmikutena, et esimeste soojadega talvitumispaikadest välja ilmuda. Nii ongi tegu esimese koorunud põlvkonnaga.
Tegu tavalise, aga kauni ja mõnes mõttes üllatava välimusega koerlibliklasega. Puhkeasendis on päevapaabusilma tiivad suletud (tiibade alaküljed on tumepruuni põhivärviga) ja selliselt on neid maru raske märgata, meenutades pigem „kuivanud lehte“.
Päevapaabusilmad on oma kirgaste värvide ja suurte silmalaikuduga eksimatult äratuntavad. Telliskivipunane tiibade põhivärv, esitiibade silmalaigud päris mitmevärvilised, tagatiibadel
olevad vähemvärvikad, sinise – mustakirjud. Lendlevad olenevalt ilmadest veel septembri lõpuski. Toituvad hetkel veel õite nektarist ja puuviljade valmides ning puudelt pudenedes maapinnal käärivate puuviljade mahlast.