Fotod: Arne Ader
Kollane ja punane vaher
Vahtra värvidemängust ükskõikselt mööda minna on äärmiselt raske ja veel päikselise sügisilmaga. Puudealune valgus hõõgub kollastest või punakatest toonidest. Suured viiehõlmalised lehed elavad oma aastaringi leegitsevat lõppu tumedat võra ümbritsedes. Ääretult romantiline.
Vahtralehtede roheline klorofüll laguneb füsioloogiliste, kui anatoomiliste muutuste tõttu ning leherakkudes ilmuvad nähtavale kollakad või punakad karatinoidid. Sügisilmade ööpäevase temperatuuri suured kõikumised, tugev päikesekiirgus ja teised muutused ümbritsevas keskkonnas toovad nähtavale punased antotsüaanid, mis vahtralehtedele värvirikkust lisavad. Aastad pole vahtralehtede värvumisel kunagi vennad.
Sügisesel on vahtrapuul enamgi tähelepandavat, langevad tiireldes vahtraseemned, mis tormiste ilmade järel veel puudele jäänud. Vahtralehtedele on ilmunud pigimustad laigud, mis on parasiitseene töö, aga selle roosteseene (Rhytisma acerinum) kahjustusi näeb linnades haruharva. Parasiit vajab arenguks puhast keskkonda, seega on nimetatu puhta õhu indikaatoriks. Pargipuude tüvedel on sageli näha valgete väikeste kübaratega seente rida, mis on vahel kasvavad silmatorkava meetrise reana maapinna suunas seda nimetatakse vahtratarjakuks (Rigidoporus populinus, syn. Oxyporus populinus) ja seened kahjustavad meie linnapuid päris korralikult.
Ilus aeg linnaparkides kõndimiseks.
Vahtra-pigilaik (roosteseen)